Tere päevast! Täna on 8.mai, Teise maailmasõja lõpu päev Euroopas. Saksamaa kapituleerumisest möödub 61 aastat. Homme kogunevad taas 9. maid võidupühaks pidavad inimesed Tõnismäele Pronkssõduri juurde väljendama omapoolset ja üsna veendunud suhtumist ajaloosse ning sellesse konkreetsesse päeva. Oleme eesti ajakirjanduses harjunud nägema seda päeva ja sõja lõpu mälestamise venelikke kajastusi pigem iroonilises ja taunivas valguses, sest oleme seda päeva tõlgendanud kitsalt eestlaste ajaloo kontekstis ning pidanud pigem nõukogude okupatsiooni jätkumise ülistamisena kui rahupäevana. Tänases Eestis võib see tõesti nii ka tunduda, kuid see pole kahtlemata nõnda kogu vene rahva, ja mitte ainult siinsete elanike jaoks, kõnelemata Lääne tsivilisatsioonist, kellele Teise maailmasõja lõpu päeva on endiselt valdavalt positiivse tähendusega. Hoolimata ka sellest, et see sõda ei lahendanud kõigi Euroopa rahvaste probleeme, vaid mõnel puhul neid isegi süvendas.

Paraku ei ole kunagi olnud olemas sellist ajalookäsitlust, mis kõiki ja alati rahuldaks - kõiki rahvaid, kõiki maailmavaateid, ka kõiki maailmavallutajaid. Ent tsiviliseeritud kooselu aluseks tänases maailmas on püüe austada teiste inimeste, rahvaste ja kogukondade mälestusi, rahvuslikke ja usulisi väärtusi, ja ka siis, kui objektiivne ajalookäsitlus või terve mõistus seda ei pruugi toetada. Tänased Lähis-Ida probleemid põhinevad ju suuresti mitmesuguste müütide erineval tõlgendusel, kestva rahuni on seal võimalik jõuda aga alles siis, kui nende müütide tõlgendamisel kaob konfrontaalsus, vastandumine. Peaaegu müütiliste, tuhande aasta taguste sõjasündmuste erinevail tõlgendustel põhines ju ka Balkani sõda. Ajaloo tõlgendamine on seetõttu ülimalt delikaatne ja tundlik teema, milel rakendamine päevapoliitilise vankri ette sisaldab endas alati tundmatuid ohte, pingete eskalatsiooni ja vastasseisude teravnemist.

Eelmise nädala eesti ajakirjandusest vilksatasid läbi ühe eesti reisiseltskonna tegemised, mida nimetati "varjaagide tagasitulekuks". Esimest korda tõusis see teema esile eelmise nädala Riigikogu infotunnis, kus selleteemalise küsimuse siseministrile esitas keskfraktsiooni liige Helle Kalda. Ta küsis, kas lähiajal on viibinud mingitel läbirääkimistel Venemaal endine peaminister Juhan Parts ja Mart Laar, nimelt et olevat toimunud mingid läbirääkimised Venemaa tipp-poliitikutega Novgorodis. Siseminister teadis juhtumist, kui ei osanud midagi öelda reisiseltskonna koosseisu ega eesmärkide kohta. Järgmise päeva Postimehes kajastas seda küsimust üsna iroonilises võtmes toimetaja Toomas Sildam, kes lubas "ühe parimini saladuses hoitud" sõidu üksikasjad välja tuua laupäevases Arteris. Temast jõudis reedeses Eesti Päevalehes aga ette Anneli Ammas, kes kirjeldas väljasõitu kui lõbusat ja siirast uudishimu täis bussiekskursiooni. Omapoolse annuse humoorikat lähenemist toimunule lisas laupäeval oma veerus Andrus Kivirähk, kes maipühadeks kavandatud sõitu oli eelnevalt küll juba väidetavalt reklaaminud ka saates "Rahva Oma Kaitse".

Miks see lõbusa ja ülemeelikuna esitletud segase seltskonna väljasõit naaberriiki üldse meediakommentaari tähelepanu pälvib? Selleks on kaks põhjust. Esimesena täna Eesti Päevalehe lugeja kirjade rubriigis ilmunud Tallinna Ülikooli professori Martin Ehala üsna kriitiline repliik, milles ta väidab, nagu annaks see eesti poliitikute ja muude avalikkuses tuntud tegelaste väljasõit ja selle kajastused Vene propagandale võimaluse süüdistada Eestit jätkuvais petensioonides Vene aladele, siis otse öeldes "provokatsioonina" piirilepingu sõlmimise kontekstis. "Vene propaganda mängib meie poliitikuid nagu viiulit!" on professori kategooriline väide. Kui lugeda ajakirjanduses toodud ülevaateid sellest ekskursioonist, siis võib toimunu nüanssides tõesti aimata mingit lapsikut ärapanemise tahet, eesti mütoloogiast tuntud ahjualuse sündroomi. Olgu sellega, kuidas on, Vene propaganda oskab ka vähemaid asju suureks puhuda.

Minu jaoks on tõsisem probleem selline poliitikute ja ajakirjanike ühine sõbralik väljasõit, mille kohta ilmub vaid neidsamu poliitikuid eriti positiivses valguses, vähemasti nende valijaskonna silmis, näitavaid kajastusi. Tekib õigustatud küsimus, kuidas selline reisiseltskond üldse kokku saab, kelle algatusel ning missuguse tagamõttega. Mäletame, kuidas mõne aja eest taunisime seda, kuidas lennu-, auto- või reisifirmad maksavad kinni ajakirjanike reise kaugetele maadele, oodates neilt tagantjärele positiivseid kajastusi koos sponsori tagasihoidliku äramärkimisega.

Ehkki vaevalt nüüd oli selle reisi korraldamisel küsimus kellegi knnimaksmises, sest meie tippajakirjanikud ei teeni kindlasti vähem kui tipp-poliitikud, küll on selliste ühisürituste taustal võimalik konstateerida teatavat poliitilist solidariseerumist, omavaheliste sõprussuhete tihendamist, omapoisilikkuse mentaliteedi levikut. Võimalikult leebelt väljendudes. Pole saladus, et sõltumatud vaatlejad on meie teatud ajakirjandusväljaandeid selle eest varemgi kritiseerinud. Ei hakkaks siinkohal üle kordama, missuguse erakonna toetajaks üht või teist väljaannet on peetud, need väited on üldtuntud. Vaevalt toimunud väljasõit neid kahtlusi hajutab. Hea on vähemasti see, et Arter toob ära ka grupipildi, millelt teravama silmanägemisega varustatud inimene võib tuvastada kogu sõpruskonna. Kindlasti on see eriti asjakohane, kui tuleb hakata hindama eelseisvate valimiste eel ajakirjanduses ilmuvate publikatsioonide erapooletust ja põhjendatust.

Jääb soovida vaid jätkuvalt kena reisi-ilma kõigile vanadele ja uutele iseäralikele reisiseltskondadele!