MEEDIAKOMMENTAAR 8. JAANUAR 2007

Tere taas kuulama meediakommentaari!

Jätkan sel aastal sisemise tööjaotuse korras kõnelemist üldisematel ajakirjanduslikel teemadel ning lisaks sellele ka enam paberil ilmuvast ajakirjandusest, jättes elektroonilise meedia imed eelkõige Andri Maimetsa uurimisteemaks.

Pean tunnistama, et olen olnud viimastel aastatel suhteliselt suur eesti ajakirjanduse tellija. Mulle tulevad postkastidesse - pange tähele, mitmuses - kaks suuremat päevalehte, roosa majandusleht, kaks olulisemat nädalalehte, mõned ajakirjad jne. Rohkem ei saaks ma neid vist tellidagi, sest tänase Eesti postkastid lihtsalt rohkem ei mahutaks. Lugemisharjumus on meil vist sedavõrd taandunud, et postkastidena pannakse majadesse üles õhukesi plekkanumaid, millesse paksem kirigi enam ära ei mahu, rääkimata siis mitme lisaga klantsnädalalehest.

Kuna lisaks saan regulaarselt ka Soomest ühte ajakirja ja ühte ajalehte, viimane on oma mahult vähemalt sama suur kui meie päevalehed kokku, siis võite ette kujutada minu postkastide ülekuhjatud ja täistopitud seisundit näiteks jõulueelsel nädalal. Ja alati mõnema pikema ärasõidu eel peab olema valmis kava, kuidas keegi sugulastest käib iga päev postkasti tühjendamas. Sest lisaks tellitule laekub ju kasti vähemasti samavõrd tellimatut. Ent mina küll ei pahanda sellepärast ja ei pane oma postkastile silti, et sinna ei tohiks reklaami ja muud sellist toppida. Postkast on minu jaoks elav side maailmaga ja tühi postkast tekitaks minus pigem masendust kui rõõmu.

Ma ei tahtnud muidugi oma esimeses 2007. aasta kommentaaris jääda muretsema oma postkasti täituvuse pärast. Sest küllap nii mõnigi kaaskodanik soovitaks, et loobu üldse ajalehtedest, vaata uudiseid internetist ja telerist, kuula raadiost, ja üldse - ela ja sära ise ning tekita ise uudiseid. Näiteks Kroonikasse Nojah, selliseid soovitusi võiks mulle jagada muidugi vaid see inimene, kes mind üldse ei tunne. Sest kasutan internetti niigi rohkem kui keskmine inimene, samuti kuulan palju raadiot ja vaatan telerit. Ehk ainult elamise ja säramise pool jääb teadlikult tahaplaanile. Küllap olen neid oma elu säraküünlana läbipõletanud tuttavaid inimesi näinud aastate jooksul piisavalt palju, et ise hoiduda eufoorilisest ja enesehävituslikust eluhoiakust.

Ja siiski leian ma, et tegeliku kaifi maailmast saan ma just ja üksnes trükitud ajakirjanduse vahendusel. Kui ma ka internetist midagi loen, siis vähegi olulisema kirjutise trükin välja või vähemasti salvestan tekstifailina kõvakettale. Ajalehtede lugemine online ehk portaalidest kahandab minu jaoks märgatavalt neis käsitletavate teemade usaldusväärsust ja olulisust. Kui toimetused usuvad, et üha rohkem internetti sukeldudes suudetakse haarata noori inimesi, kes teatavasti lehti ei lugevat, siis usun, et see on petlik illusioon ja mööduv nähtus. Tegelikult toob ajalehtede siirdumine internetti kaasa vaid selle, et ajakirjanduse roll ühiskonnas muutub üha tähtsusetumaks, sest kõik muu internetis pakutav lihtsalt summutab igasuguse ajakirjandusliku sõnumi.

Praegu olevat maailmas väga populaarne YouTube -portaal, mida võiks ju tinglikult nimetada ka videobloginduseks. Olen püüdnud ka ise sealt midagi enda jaoks huvitavat ja arendavat leida, kuid kõik seal pakutav on sedavõrd nišistunud ja ühepäeva liblika mentaliteeti kajastav ebaoluline müra, et seda ei saaks kuidagi võrrelda kvaliteetse ajakirjandusega.

Täpselt sama lugu on niinimetatud blogidega. Ma usun, et ka blogi kaudu on võimalik teha sisukat ja teravat ajakirjandust, millel on ka mingi mõju, nagu näiteks harrastab minu hea Soome tuttav Larko, kes võtab pea iga päev sõna Eesti elu aktuaalsetel teemadel. Ent ta on oma ettevalmistuselt ja eluhoiakult tüüpiline ajakirjanik, kellel lihtsalt pole praegu piisavalt muid väljundeid. Kui ta oleks mõni tavaline eesti poliitik, kes üritab nüüd oma blogi kaudu ajakirjandust teha ja hääli võita, siis kindlasti ei pakuks see mulle vähimatki huvi, sest see on lihtsalt infantiilne ja naeruväärne. Kui meenutate, siis Tõnis Paltsu kunagised kuulsad blogid said üldse mingigi tähenduse alles pärast nende ajalehes avaldamist.

Lõpuks tahaksingi manitseda meie päevalehti loobuma hoiakust, et trükitud lehtede sisu kaugeneb üha rohkem online'ina pakutavast. See tekitab vaid segadust ja vähendab väljaannete tegelikku ajakirjanduslikku kaalu ja koos sellega ka mõju, mis neil peaks olema ühiskonnas toimuvaile protsessidele. Peale operatiivsuse ja dünaamilisuse ootab inimene ajakirjanduselt ka stabiilsust, teatavat staatilisust, et tekiks usaldus edastatava sõnumi suhtes. Suundudes ülepeakaela internetti ja muutes samal ajal paberlehti üha kollasemaks ja meelelahutuslikumaks raiub trükiajakirjandus tegelikult oksa, millel ise istub. Sest televisiooni ega raadioga ei suuda ajaleht kunagi nende oma relvadega võidelda ja internet pole midagi muud kui vaid tehniline vahend.