MEEDIAKOMMENTAAR 6. VEEBRUAR 2006

Tere kuulama meediakommentaari, mida kirjutama ajendas laupäevane Eesti eurolaulu väljavalimine. Ei, ma ei hakka hindama ei selle võistluse tulemust ega prognoosima meie võidulaulu võimalikku edu või ebaedu Ateenas toimuval lõppkontserdil. Eesti on ju tegelikult saanud Eurovisioonilt peaaegu kõik selle, mis on ühe väikeriigi võimuses - esikoha, mitu väärtuslikku kohta esikümnes ja lõppkontserdi korraldamise õigusegi. Võrrelgem või meie põhjanaabrite soomlastega, kes pole võidule lähedalegi pääsenud, pigem on nende esinduslauludest kujunenud omamoodi kurioosumid. Mõnda neist on hinnatud soome laulukultuuri kõige hullemaks näiteks ehk soomepäraselt öeldes - pohjanoteeraukseksi.

Ent kas soomlased sellepärast väga põevad!? Eks põevad pisut ikka, sest laulul, eriti estraadi- ja poplaulul on soomlaste jaoks alati olnud eriline tähendus. Ei teagi teist rahvast, kes armastaks sedavõrd palju omamaist muusikat, eriti tantsumuusikat. Soomlased on aastakümneid tantsinud mitte üksnes purjakil restoranis nagu Eestis on see alati olnud kombeks, või mingi keemilise aine mõju all õõtsudes ebamäärastes rütmis niinimetatud ööklubides. Soomes on veel elav nii päevaste tantsude traditsioon kui ka kõigis vähegi endast lugupidavais maakohtades kogunemine suveõhtuil tantsulavadele veetma ööta ööd. Selle juurde kuulub kindlasti soomlaste humppa- või tangomuusika, viimaseil aastakümneil aga üha rohkem ka omakeelne poplaul.

Ehkki soomlastel pole Eurovisioonil üldse edu olnud, on nad minu arust sellest võtnud märksa rohkem õppust kui meie siin Eestis oma pealtnäha suurest edust. Soome riik nimelt otsustas mõne aasta eest hakata toetama oma muusikakultuuri eksporti, ja sugugi mitte ainult traditsiooniliselt heatasemelise tõsise muusika tutvustamist maailmas, vaid ka levimuusika, eelkõige algupärase rocki eksporti. Kui meie siin kurdame, et oleme hakanud Eurovisioonil aina allapoole kukkuma ning püüame valikusüsteemide vahetamisega kunagise edu sabast taas kinni saada, siis soomlased ei muretse enam niivõrd Eurovisiooni edu pärast, vaid tunnevad siirast ja põhjendatud rõõmu oma popmuusika viimaste aastate erakordse menu üle Euroopas ja mujalgi maailmas.

Eestis pole sellest paraku räägitud, küllap kadedusest, et Soome esinejad kutsuti seekord avama tänavust suurimat rahvusvahelist muusikamessi MIDEM-it, mille kaudu tegelikult valdav osa populaarmuusikast, aga ka kõigist muudest muusikasalvestistest maailma üldse jõuabki. Tänavuse MIDEM-i avas 22. jaanuaril Cannes'i festivalipalees suure pop- ja rockkontserdiga ei keegi muu kui Soome, nimelt riiklikult finantseeritav Music Export Finland. Sel õhtul esines sellele kuulsal laval 13 Soome bändi, kellest meile tuntuimad poptšellistid Apocalypticast, Värttinä folkgrupp, akordionist Kimmo Pohjonen, rockansambel The Crash või tehnopoppi esitav Darude. Soomlased loodavad oma muusikale tänu selle kontserdi menule veelgi suuremat läbimurret, ehkki nii The Rasmus kui HIM on juba praegu Euroopa edetabelite tipus ja tuntud ka ookeani taga. Nightwish aga troonis mullu pikka aega Saksamaa albumimüügi edetabeli esiotsas. Nii mõneltki seekord Cannes'is esinenud soome bändilt oodatakse nüüd samasugust läbimurret nagu 2000. aasta MIDEM-i avakontserdi järel oli rootslaste The Cardigansil.

Mida on Eestil sellele vastu panna? Tanel Padari ja Dave Bentoni edu Kopenhaagenis mäletame ehk veel vaid meie ise, ei laula nemadki enam ammu koos, ehkki Taneli projektid vääriksid Euroopas kindlasti samaväärset tuntust kui mõnigi eelmainitud soomlastest. Vanilla Ninja vahepealne edu Kesk-Euroopas põhines siiski suuresti David Brandese suhetel ja Saksa plaaditööstuse erihuvidel, mille tõttu teatavasti meie laululinnukesed pole k just megamiljonärideks saanud. Praegu Saksamaal läbilööki ootavad Maarja Kivi ja N-Euro on samuti puhtalt sealse plaaditööstuse projektide armul, ja muidugi ilma vähimagi Eesti riigi poolse toetuseta. Raske on siis oodata ja loota, et jõuaksime soomlaste edule ligilähedalegi.

Music Export Finlandi tegevusele pani Soome riik kaubandus-tööstusministeeriumi vahendusel oma õla alla 2003. aastal, kui võttis enda kanda Musexi 120 tuhande eurosest ehk veidi vähem kui 2 miljoni kroonisest eelarvest 75%. Niisiis, ei mingeid kosmilisi summasid. Tänavu ulatasid oma toetava käe ka välis- ja haridusministeeriumid. MIDEM-il oli kohal ka haridusminister Tanja Karpela, kes on ajakirjale Suomen Kuvalehti kinnitanud, et Soome riigil on aeg investeerida oma populaarkultuuri eksporti, just praegu olevat õige aeg läbimurdeks maailma muusikaturgudele. Märtsis kogunebki Soome kultuuriekspordi töörühm, kes ootab Musexi juhilt Pauliina Ahokkaalt memot, mille põhjal soome muusikaekspordi strateegia ja investeeringute vajadus paika pannakse. Oleks aeg meilgi, eestlastel võtta omamaist levimuusikat tõsisemalt ning loobuda lootmast vaid Eurovisiooni lotovõidule. Nagu osutab Soome kogemus, ei pruugi seda üldse tullagi. Või õieti, seda pole vähemasti neil enam vajagi.

Meediakommentaar teeb olümpia ajaks nüüd väikese vaheaja, järgmine päevakommentaar sel teemal on eetris 27. veebruaril. Kuulmiseni!