MEEDIAKOMMENTAAR 6. NOVEMBER 2006
Tere taas! Eelmisel neljapäeval istusin terve päeva seminaril, mille eesmärgiks oli välja selgitada, missugune on siis Eesti kuvand Venemaa meedias ja Venemaa kuvand Eesti meedias. Ehkki midagi rabavalt uut seal kuulda ei saanud, oli vägagi huvitav jälgida vene ajakirjanike muutunud hoiakuid võrreldes aastakümne tagustega. Enesetsensuuri piiramisrõngast sundis ennast vabaks kõnelda vaid ühe sõltumatu Pihkva lehe väljaandja, kes julges olla avameelselt kriitiline nii Vene võimu kui Tallinnas esindatu meediaväljaannete suhtes, kelle esindajaid ei nimetanud ta mitte tõekuulutajateks, vaid kellegi teise tõe reproduktoriteks.
Eesti poolelt esines Postimehe välistoimetuse juhataja Igor Taro, kes kõneles asjalikult oma kogemustest õpinguist ja tööst Venemaal, sealhulgas kunagisest praktikast TASSi toimetuses, kus ilmekalt selgus, et seal ei tahetagi Eestist luua avaramat ega positiivsemat pilti, kui Kremli-sõbralik meedia on seni pakkunud. Häda pole siis sealpool niivõrd infopuuduses, vaid just eelarvamuslikes hoiakutes. Ent see pole minu ega ühegi teise arukalt mõtleva eestlase jaoks ammugi mingi uudis. Küll aga mitte Venemaa ajakirjanike jaoks, nagu paistab nende esmasest reaktsioonist. Või oli see suhtumine siis väga hästi teeseldud.
Palju ei lisanud senisele ettekujutusele Venemaa nn “sõltumatust” meediast ka Izvestija välisosakonna asetoimetaja ega Regnum.ru/Baltija peatoimetaja -iseenesest kenade ja atraktiivsete noorte naiste särasilmil esitatud seisukohad. Nad väitsid endiselt, et, jah, üksikuid vigu Eesti probleemide kajastamisel küll esineb, kuid nende taga polevat tarvis otsida mingit Venemaa karvast kätt. Venemaa meedia valdav enamik elab õndsalt edasi oma "tõe" maailmas, mille ta ise on loonud ja püüab seda ka auditooriumi silme ette manada, ning sellel ei peagi ilmselt olema rohkem pistmist ümbritseva tegelikkusega ei kodumaal, seda vähem aga siis Eestis.
Olgu, leppigem sellega, et Venemaa on sumbunud Nõukogude ajast iseloomulikku valikulise tõe ajajärku, aga mida teeb siis Eesti meedia, kas see suudab naaberriigi propagandakihti läbi valgustada ja leida sealt ka veel kindlasti elus olevaid tõe eoseid? Olgu või näiteks vene opositsionääre, kellega edukalt töötasime Nõukogude Liitu lammutades. Kaugel sellest, Eesti ajakirjandust huvitab Venemaal toimuv täna kordi vähem kui laulva revolutsiooni aegadel. Tollal olid lisaks väljaannete korrespondentidele teavte toomas saadikud ja muud misjonärid, kes tollasest Vene elust püüdsid anda meie rahvuslikust vaatenurgast objektiivseid kajastusi. Täna pole aga kogu Venemaal absoluutselt mitte ühtki vähegi sõltumatut ja Eesti-meelset Vene elu kajastajat, kes teeks Eesti väljaannetele süstemaatilist kaastööd. Täna saab Eesti meedia Venemaalt isegi märksa vähem objektiivset infot kui 1939.-40. aastail. Selline tõdemus vihjab vägagi alarmeerivale ohule, et ühel hetkel pole me Venemaa tegude hindamisel sugugi targemad kui 1940. aastal.
Samal ajal on Vene meedia võimalused saada Eestist endale huvipakkuvat teavet märksa suuremad nii siinsete korrespondentide kui ka Eesti venekeelsete väljaannete kaudu, mida nii Venemaa Tallinna saatkonnas kui küllap ka naaberriigi keskustes agaralt pruugitakse. Nii et võib kokkuvõtteks öelda, et kui meie siin muretseme sellepärast, kui Venemaal meie elust teadlikult ebaobjektiivne pilt luuakse, ehkki oleks võimalik saada teavet esmasest allikast, siis meie ise oleme Venemaa olude kirjeldamisel paratamatult suuresti sõltuvad Venemaa enda meediast või äärmisel juhul seal tegutsevaist Lääne meediakanaleist. Kahtlemata pole need aga ilmtingimata just see teave, mida meie siin vajaksime nii oma majandussuhete arendamiseks kui adekvaatseks reageerimiseks Venemaa poliitikas toimuvale. Ja see pole enam lihtsalt meediaarutluste teema, vaid selge julgeolekupoliitiline allajäämine. Seda kinnitas ka eesti ajakirjanduse minimaalne huvi selle iseenesest kõneka seminari vastu.