MEEDIAKOMMENTAAR 6. JUUNI 2005

Tere kuulama selle nädala meediakommentaari! Eelmine nädal lõppes vägagi huvipakkuva ja mõtlemist ärgitava konverentsiga Muutuv meedia ja ühiskond, mille korraldas Eesti Ajakirjanike Liit. Ehkki tavapäraselt meie kommertsmeedia sellele peaaegu mingit tähelepanu ei pööranud, oli seekordne arutlus küllap üsna etapiline ning avaldab kindlasti mõju edasisele diskussioonile selle üle, miks avaliku arvamuse silmis eesti ajakirjanduse, eriti trükiajakirjanduse usaldusväärsus on ülimadal, sama madal või madalamgi kui poliitikuil, kelle rahvast võõrandumisest on kõneldud juba üsna kaua.

Ajakirjandust on siiski seni peetud ühiskonda teataval määral kooshoidvaks jõuks, mis suudab vahendada ka neid paradigmasid ja probleeme, mis Eesti poliitilises tegelikkuses jäävad objektiivselt võttes tagaplaanile, on valitsevate ideoloogiliste stereotüüpide tõttu hoopis maha vaikitud või äraspidiselt esitatud. Igas normaalses tsiviliseeritud riigis, kus valitseb elementaarne ajakirjandusvabadus, suudab ajakirjandus moodustada ka sügavalt korporatiivsele ja korrumpeerunud võimuaparaadile mingisuguse vastukaalu ning toetada progressiivsemate ideede mõjulepääsu.

Ei saa muidugi öelda, et eesti ajakirjandus oleks selle võime täielikult minetanud, ja kindlasti ei saa seda väita kogu trükimeedia kohta. Ent Eesti omapära on tema vaesuses ja väiksuses ning üleminekuaastatel tehtud saatuslikes valikutes, suuresti ekslikes, mis on ajakirjanduse kui ühiskonnaelu representatiivse kajastaja ja avaliku arvamuse sõltumatu kujundaja rolli viinud miinimumini. Meie ajakirjandus töötab üha enam tema enda loodud illusoorses maailmas, kus ta mitte ainult ise ei vali reaalsusest teemasid, mida käsitleda, vaid suuresti ka kujundab avalikku agendat, see tähendab loob teemasid, mida kajastada, taasloob moonutatud reaalsust.

Eelkõige on see tingitud meie meedia ülisuurest kontsentratsioonist, mis tähendab, et trükiajakirjanduse sisu ja arengusuundade üle otsustab praktiliselt paar-kolm inimest, kelle isikuomadustest sõltub suuresti ajakirjanduse tegelik pale. Selle tagajärjeks on meie suurimate ajalehtede üpris ühesugune sisuline orientatsioon ja maailmavaateliselt üheülbaline toimetajaskond ning meediavahendi ärilise edukuse ületähtsustamine. Ehkki konverentsi diskussioonivoorus üritas Eesti Päevalehe peatoimetaja Priit Hõbemägi osutada, et samasugused negatiivsed hoiakud ajakirjanduse usaldusväärsuse suhtes valitsevad ka Ameerika Ühendriikides, ja ehkki see võib olla ka mingil määral tõsi, ei saa seda võtta kuidagi õigustuse või vabandusena, vaid pigem kinnitusena sellele, et eesti ajakirjandus on allutatud sellise meediamudeli mõjule, mis viib ajakirjanduse usaldusväärsuse langusele. Et see on suure Ameerika ajakirjanduse allakäigu kirjeldus, siis osutab see pigem sellele, et nii mõnedki meie ajakirjandusjuhid on ennast orjalikult sidunud mingite võõrmallidega ning vabandavad sellega ennast välja suutmatuse pärast oma ühiskonna tegelikele väljakutsetele adekvaatselt vastata. Või pigem subjektiivse soovimatuse pärast seda teha.

Konverentsil soovitas professor Marju Lauristin tutvuda Tartu Ülikooli ajakirjandusosakonna koduleheküljel olevate värskete bakalaureusetöödega, millest nii mõnigi annab märksa objektiivsema pildi eesti trükiajakirjanduse seisundist, kui tahavad endale tunnistada tänased peatoimetajad. Ainuüksi Signe Kaursoni bakalaureusetöö Eesti sotsiaalsete gruppide representatsioonist meedias Eesti Päevalehe näitel lükkab üsna veenvalt ümber selle kujutluse, nagu esindaks meie trükiajakirjandus kuigivõrd esinduslikult Eesti tänase ühiskonna sotsiaalset portreed. Signe Kaurson tõdeb oma töö kokkuvõttes nõnda: "Meedia tähelepanu põhifookus on meedia enda seisukohti peegeldavate tekstide (juhtkirjad ja repliigid) põhjal poliitikutel ning et üldises meediakajastuses prevaleerivad ettevõtjad, poliitikud, sportlased ja kultuuritegelased." ja pisut edasi: "Meedia enda kujutis on üha rohkem kommertslikest ideoloogiatest kantud. Meedia huvi on seotud “suurte” asjadega, sellega, mis on populaarne või mida peetakse edukaks." Need järeldused ei põhine väitleja suvalistel otsustustel, vaid piinlikult põhjalikul ajalehetekstide analüüsil.

Kommentaari lühike aeg ei võimalda pikemalt peatuda sellel ülihuvitaval tööl, mis tegelikult kinnitab nii siinkõnelejal kui paljudel teistel kaemuslikult kujunenud veendumust, et meie ajakirjandus elab üha rohkem iseenda loodud väärtushinnangute ja edulugude maailmas, mis välistab paljud ühiskonnas reaalselt eksisteerivad nähtused, mis sellesse mudelisse ei sobitu või mis ei teeni väljaandjate meelest meediavahendi tähtsaimat eesmärki - turunduslikku efektiivsust. Niisiis peab ajakirjanduse ebausaldusväärsuse põhjusi siiski otsima neist teadlikest valikutest, mida ajakirjandusjuhid täna teevad, olgu need siis ameerikaliku mudeli kopeerimisest või lihtsalt enda sotsiaalpoliitilisest harimatusest ja kitsarinnalisusest tingitud.

Veel hakkas silma juba tsiteeritud bakalaureusetööst üks huvipakkuv järeldus: ajalehe temaatika on suuresti sõltuv rubriikide olemasolust. Minu järeldused: kuna valdav rubriik on uudised, taanduvad ajalehest paljud sellised teemad, mida pole võimalik siduda formaalse aktuaalsuse määratlusega. Ja näiteks rubriigi "Sotsiaalelu" puudumine või asendamine kollasele ajakirjandusele iseloomuliku rubriigiga "Elu" loob võimaluse sotsiaalprobleemid kas maha vaikida või keskendada neile tähelepanu vaid mingite kõmuliste üksikjuhtumitega seoses, mida võiks mahutada ühisnimetaja "sotsiaalporno" alla.

Tahaksin loota, et nii see tudengitöö kui ka toimunud meediakonverents sunniksid meie väljaandjaid tõsisemalt mõtlema ajakirjanduse funktsionaalsuse üle siin ja praegu, tänases Eestis, sest paraku pole eesti rahval võimalik valida teist eestikeelset ajakirjandust kui see, mida ta täna nii tagasihoidlikult usaldab. Ja Ameerika ajakirjandus ei hakka eestlaste jaoks kunagi omakeelset asendama.

Kuulmiseni!