Tere ja asjalikku sügist kõigile meediakommentaari ning üldse päevakommentaaride kuulajaile! Millest kõigepealt kõnelda? Teemade puudust näiliselt pole, sest kolm kuud suvist kergemeelset meediat vajaksid ülevaatamist, samuti sügise "põnevad" telekavad, ekraani ummistavad üha uued reality show'd ja telemängud, vanad staarid ja uued staarikesed, üha paisuva reklaamimaailma mullistused jne.,aga, vabandage, mina nende kommenteerimisest loobuksin vabatahtlikult. Olen oma kommentaarides ikka püüdnud tõmmata selget eraldusjoont meedia vahendatava tõsiseltvõetava ajakirjandusliku osa ja muu infantiilse kilina-kolina vahele, millel hoopis muud eesmärgid kui inimesi targemaks, tegusamaks või paremaks muuta. Mis, ma loodan, on siiski ajakirjanduse põhieesmärk.

Tegelikult on muidugi üldmõistena meelelahutuslikul meedial üsna märgatav tagasimõju ka meedia ajakirjanduslikule sisule, ja kahtlemata mitte seda väärtustav, toetav, vaid pigem diskrediteeriv ja kompromiteeriv. Ja selle kaudu omakorda ka ühiskonnaelu protsesse naeruvääristav ja halvav mõju. Hea näitena kas või eelmistel nädalatel meedias mullina puhkenud diskussioon Tarmo Leinatamme tagasimineku üle Reformierakonna ridadesse, mille käigus üldse mitte poliitikuna, vaid muusiku ja pullivennana tuntud mehe tegevusmotiivide arutlus sundis ka tõsised meediakanalid tegelikult võtma omaks kollase meedia paradigma, ja seda kohati isegi avalikõiguslikes kanalites. Rääkimata libameedia heeroldite kirglikust süvenemisest Leinatamme eraellu, perekonnasuhteisse ja eluviisidesse. Mille läbi lõppkokkuvõttena kannatas nii Eesti demokraatia usaldatavus, aga ka meediavahendid ise langesid tõsiseltvõetavuse trepil mõne astme võrra allapoole.

Eesti meedia on üldse minemas seda teed, et vähegi olulised probleemid ja arengud ühiskonnas markeeritakse valdavalt lühiuudistena. Meie suurimadki päevalehed suruvad kogu ühiskonna seisukohalt olulised teemakäsitlused üha sagedamini neljarealistesse nuppudesse ning laiendavad artikleiks pigem konkreetsete, sageli marginaalsete inimgruppide huve, eelkõige muidugi majanduslikke huve puudutavaid teemasid. Suuremaid protsesse ei jälgita, sügavamate järelduste tegemine jäetakse pigem arvamuskülgede autoreile. Nõnda vabanevad toimetused muidugi vastutusest eetiliseks seisukohavõtuks, ehkki samal ajal arvamuskülgede autorite valikuga sageli just püütakse lugejaskonna hoiakuid teatud maailmavaatelises suunas mõjutada. Nii et üht võis teist lehte on hakatud seostama konkreetsete erakondadega. Teemade ja protsesside asemel aga figureerivad meedias valdavalt isikud, mis on täiesti objektiivselt ajakirjanduse kollastumise ilminguks.

Äsjastest "meediakangelastest" olgu nimetatud vaid politseijuhti Antropovit või haridusminister Repsi. Ehkki esmapilgul tundub, et tegu on nende puhul olnud tõesti oluliste probleemidega, osutab lähem ja põhjalikum vaatlus siiski, et need isikud on meedia tähelepanu keskmesse tõstetud eelkõige meediavahendite enda huvidest, mitte ühiskondlikust vajadusest lähtuvalt. Antropovi liikumine ühelt politseijuhi kohalt teisele ega Repsi puudumine mingitelt aktustelt pole kahtlemata sündmused, millel oleks vähegi tuntavamat mõju meie kõigi igapäevaelule, vähemasti mitte konstruktiivset mõju. Nagu ka Leinatamme juhtumi puhul on meedia tegevusel olnud pigem oluline negatiivne tagasimõju ühiskonna funktsioneerimisele, võib-olla ka valimistulemustele ja koos sellega meie kõigi rahulolule oma eluga. Ajakirjandus valib minu arust niisuguseid juhtumeid ületähtsustades pigem rahurikkuja kui rahuotsija rolli.

Veel üks oluline tendents on süvenenud viimastel aastatel kogu meedias, mitet ainult Eestis. Ühest küljest niinimetatud meedia tohutu paisumine, mille viimaseks kohalikuks ja pigem naljakaks näiteks võib pidada poliitilisi blogisid, olgu või väidetavalt Tõnis Paltsu kirjutatud arvamusavaldusi võrgus. Ja teiselt poolt meedia üha kasvav keskendumine üksikutele kesksetele päevateemadele ja sündmustele, mis hõivavad füsiliselt meediakasutajate kogu tähelepanu. Nii äsjane kopteriõnnetus Tallinna lahe kohal kui ka näiteks paavsti surm või New Orleansi tragöödia on kahtlemata tähelepanu väärivad sündmused, kuid võib küsida, kas see, et need teemad tõrjuvad mõneks ajaks kõrvale praktiliselt kõik muud teemad, õieti küll meediavahendite juhid teadlikult tõrjuvad need kõrvale, kasvatab lõpptulemusena meedia usaldusväärsust või pigem vähendab seda.

Üht suurt uudist on kahtlemata lihtsam müüa suurele ühetaolisele auditooriumile, kuid kas see, kui valdav enamik iniemsi sunnitakse pikema perioodi jooksul tegelema vaid ühe ja sageli nende jaoks sisuliselt võõra teemaga, on ikka usaldusväärse meedia põhiülesanne. Ka sellises arengus võiks märgata meedia kui ühiskonna elu põhilise tagasiside vahendi tõhususe langust. Rääkimata siis juba Antropovi, Repsi või Leinatamme juhtumite ületähtsustamise otseselt kahjulikust toimest nii ajakirjanduse kui ühiskonna efektiivsele toimimisele.

Kuulmiseni!