MEEDIAKOMMENTAAR 5. mai 2008

Maikuu, suur toomepuu! Nagu täna Laululahingus, hõiskas kord Eesti rahvas Jüri Toomepuu reklaami peale, ja valis ta Riigikogusse. Mis on saanud Toomepuust ja tema abil vastuvõetud seadustest? Küllap on need õied ammu tolmu kukkunud. Eesti ühiskond on viimase paarikümne aasta jooksul pööranud oma ajalooraamatus nii palju erinevaid lehekülgi, et keegi ei mäleta enam selle raamatu pealkirjaga, mida oleme üha kiirenevas tempos lehitsenud ja lugeda püüdnud. Ja kes mäletaks, et kunagi oli 5. mai Pravda sünnipäev ja koos sellega ka nõukogude ajakirjanduse päev!?

Üks suuri müstifikatsioone on olnud meie verisulis vabariigis levinud väide, nagu valitseks meil täna erakordselt avar, põhjatu ja õiglane sõnavabadus. Jätaksin sõnavabaduse teema siinkohal siiski sügavamalt käsitlemata, sest mul pole soovi asjaomaste organitega kohtuda ja arutada nendega koos teeklaasi taga selle üle, kas ma pole oma kahtlustes näiteks mõne naaberriigi mõju all. Küll aga räägiksin pisut ajakirjandusvabadusest ja mitte omapäi, vaid just nüüd lansseeritud järjekordsest Freedomhouse'i edetabelist lähtudes, kus Eesti on 16 punktiga Ida-Euroopa riikide seas suisa esikohal.

Freedomhouse'i edetabeleid on meie meediakontsernid ja nende väljaannete juhid juba palju aastaid uhkusega esitlenud kui meie ajakirjanduse eriti kõrge kvaliteedi näitajat. Selle indeksi formaalne hinnang ühiskonna seisundile on nõnda osava ümberütlemisega transformeeritud ajakirjanduse kõrge kvaliteedi näitajaks. Kas see on ikka nii? Indeksi koostamise metoodikast pisut hiljem lähemalt, aga vaadakem parem, missuguste riikidega siis meie ajakirjandusvabadust viimases Freedomhouse’i uuringus võrreldakse.

Oma 16 punktiga jääme näiteks küll alla "demokraatia hällile" Jamaicale, kus piiranguid on vaid 15 punkti jagu. Oleme aga samal tasandil tuntud meediariigi Saint Lucia ja selle üsna suure naabri USA-ga. Mitme punktiga jääme siiski alla veel Uus-Meremaale ja teisele Okeaania saareriigile Palaule. Lääne-Euroopas pole me küll sama edukad kui idas, jagaksime siin alles 13. Kohta, teisalt selliste vanade ajakirjandusmaade nagu Saksamaa, Iirimaa ja vürstiriigi Monacoga. Teisalt oleme koguni 3 punktiga ees Suurbritanniast. Paras inglastele, vaba ajakirjanduse kodumaale!

Ida-Euroopas edestame tõesti nii Tšehhiat, Leedut kui Lätit ning ka viendana olevat Slovakkiat. Viimase puhul tuleks küll kohe lisada, et peagi hakkab seal kehtima selline seadus, mis keelab riigijuhte karistuse ähvardusel üldse kritiseerida. Niipalju siis reaalsest ajakirjandusvabadusest!

Mida kõigest eelnevast järeldada? Mitte midagi, sest ajakirjandusvabaduse reitingud ei kajasta kuidagimoodi ajakirjanduse sisu ega ka selle kvaliteeti. 0-30 punkti võib saada ajakirjandust väidetavalt piiravate seaduste, või vastupidi, seda tagavate seaduste puudumise, eest; 0-40 punkti saab anda poliitilise surve ja kuni 30 punkti majandusliku surve eest ajakirjanduse eneseväljendusele. Arvestust peetakse 23 teema põhjal.

Kui vaadata konkreetsemalt Eesti kohta tehtud raportit, siis selle sissejuhatusest leiame üheks "kaalukaimaks" argumendiks riigi sekkumise kohta ajakirjandusse väite, nagu oleks Kodakondsus- ja Migratsiooniameti juht Mari Pedak eraviisilises vestluses põhjendanud pressiesindaja Mart Soidro vabastamist sellega, et ta kritiseeris presidendivalimiskampaania ajal keskerakonna ja Savisaare tegevust. Me mäletame seda juhtumit, mis käis põgusalt läbi ka meie pressist.

Olgu lisatud, et tänaseks on ka Mari Pedak vabastatud ametist. Kui ookeanitagune uurimisasutus aga opereerib niisuguste "vettpidavate" argumentidega, siis tekitab see küll vähemasti küsimuse, kes ja kuidas neile neid raporteid saadab ja missugusel tõendatavuse tasemel need on. Samasuguseid eraviisilisi süüdistusi kellegi vabastamise põhjusena ajakirjandustöölt võivad küllap paljud meist tuua oma pikalt tööteelt nii mõnegi, kuid tavaliselt me ei kiirusta nendega Freedomhouse’i või Rahvusvahelisse Pressiinstituuti, sest teame, et see võiks sulgeda meile üldse tee ajakirjandusse.

Kui aga lähemalt vaadata nn üleminekuriikide raportit samalt Freedomhouse’lt, seda küll 2005. aasta materjali põhjal, siis täheldame, et Eesti areng viimase 10 aasta jooksul on selle organisatsiooni meelest toimunud ühiskonnas tervikuna, seadusandluse ja tsiviilprotsesside osas, aga ajakirjanduse kaalu kasvule ühiskonnas ega paranenud kvaliteedile ei leia me sealt mingit ülistuslaulu, tegemist on iseenesest mikroskoopiliste muutustega.

Raporti põhjal tõdetakse siinse sõltumatu ajakirjanduse kohta küll, et turg on Eestis imepisike ning seetõttu väljaannete sõltuvus reklaamist suur ning pole välistatud ka poliitilised tellimused. Freedomhouse’i põhimure seostub aga hoopis venekeelse ajakirjanduse olukorraga Eestis, mis osutab, mida tegelikult selline rahvusvaheline ühendus meilt ootab ja soovib. Igatahes mitte seda, kui hea või tasakaalustatud või kaalukas ühiskonna toimivuse seisukohalt on meie eestikeelne ajakirjandus.

Seepärast on väga naljakas taas ja taas kuulda ning lugeda, kuidas meie ajakirjandusjuhid aegajalt võrdsustavad eesti ajakirjanduse väidetavalt kõrge taseme selle ookeanitaguse üsna formaalse reitinguga, mis kajastab hoopis teatud eeldusi, aga mitte kindlasti tulemust. Tulemuste hindamiseks on teised, kohalikud kriteeriumid, näiteks ajakirjanduse usaldusväärtus, aga see on juba omaette jutt.