Tere päevast! Oma sellekevadise viimase meediakommentaari jaoks sain ainet viimasest Suomen Kuvalehti numbrist. Selle Soome soliidse ajakirja meediakommentaator Jari Lindholm juhib tähelepanu ühele ajakirjanduse aluspõhimõttele, mis ka meie meediainimestel kipub sageli ununema. Nimelt vajadusele vältida enesetsensuuri lugejate, kuulajate ja vaatajate survel ehk siis allumist massi arvamusele ja maitsele. Soome kolleeg toob näiteks kaks sealse meedia tänast tabupersooni, kelle pilti ei tohi ükski sealne meediavahend avaldada, need on prohvet Muhamed ja Tomi Putaansuu. Viimast tunneb lai publik rohkem pseudonüümi Mr Lordi all. Jari Lindholm võrdleb seda olukorda 30 aasta taguse finlandiseerumisajaga, kui enesetsensuuri toimel ja kõneldes vastutustundest tegelikult loobuti asjadest kõnelemast nende õigete nimedega ja vaatamast tõele näkku.

Kui Taani lippe põletati moslemimaades, vagatseti Soomes ja väideti silmakirjalikult, et midagi sarnast ei või siniristi all toimuda. Aga siis tuli Eurovisiooni lauluvõistlus Ateenas ja Rovaniemist pärit horrorbändi Lordi ülekaalukas võit. Soome kõmuajakiri 7 päeva, mis võrreldav meie Kroonikaga, pani oma järjekordse numbri esikaanele seitsme aasta taguse pildi Tomi Putaansuust, kes viimased viis aastat esineb avalikkuse ees maskeerituna Lordi ansambli esilauljaks ja kelle kui tavalise kodaniku pilt ei tohi pääseda ühtegi meediakanalisse. Seda näeb ette plaadifirmaga sõlmitud lepingust lähtuv karm ettekirjutus. Tolle vana pildi avaldamine rovanieminooruki maskialusest näost tõi põhjustas Soomes tõelise vappekülma: sajad tuhanded allkirjad ajakirja boikotti nõudvale netiavaldusele, mitme suure firma loobumine reklaami avaldamisest ajakirjas ja nii edasi. Kuni ajakirjal tuli ametlikult kogu Soome rahva ees oma "inetu teo" pärast vabandust paluda.

Jari Lindholm juhib tähelepanu, et hoolimata Muhamedi ja Lordi juhtumi täiesti erinevast mastaabist on tegu sisuliselt samasuguse nähtusega ehk massiarvamusele allumisega, mille taga on tegelikult meediakanalite omanike soov olla publikule võimalikult meele järele. Miks raevutseb Eestis Delfi foorum seoses pronkssõduriga ja miks keegi selle foorumi omanikest ei püüagi seda pimedat viha suunata kuidagi konstruktiivsemale teele, vaid kütab kirgesid üha rohkem ja rohkem üles, andes rahvuslikule vaenule voli korraga nii eesti kui vene keeles? Eks ikka sellepärast, et rahvas hääletab rahakotiga. Mida rohkem vihaseid kommentaare, seda rohkem lugejaid, seda rohkem kontakte ja reklaamiraha. Hoolimata sellestki, et niisugused massimeeleoludele allutatud aktsioonid ei oma tegelikult midagi ühist tasakaalustatud avaliku arvamusega ega ka demokraatliku otsustusprotsessiga.

Soome meediakriitik tõdeb, et massiarvamus ei ole kunagi meedia õiglane hindaja, ühel päeval tahetakse üht, teisel teist. Netifoorumeis lärmavaid kommentaatoreid ei huvita küünevõrdki maailma tegelikud hädad ja isikuvabaduste rikkumine. Sõnavabadust märkab mass heal juhul alles siis, kui seda enam pole. Kas tõesti peaks meedia alutama ennast rahvakoosolekute tahtele? Kui teabelevi jäetakse vaid lintšimismeeleolude valda, hakkab sõnavabaduse piire mõistuse asemel määratlema hirm ja demokraatiast pole enam palju järel. Seda tõestavad ühtviisi nii Muhamedi kui Lordi juhtumid. Ka mõnigi Soome ajakirjanik tormas alla kirjutama 7 päeva boikoteerimise avaldusele, mõistmata sealjuures, et tegelikult kaitsti mitte artisti, soome laulu ega riigi maine, vaid globaalse plaadifirma ärihuve. Sellest häbist tuleks kõnelda, mitte kellegi lihtsa soome poisi pildi avaldamisest, tõdeb Jari Lindholm.

Õnneks Eestis pole me veel nii kaugel, et ajakirjandus ei avaldaks erinevaid ja vastandlikkegi seisukohti Tõnismäe monumendi tähendsue ja võimaliku saatuse osas. Küll aga äratavad ebalust mitmesugused netilehekülgede ja telesaadete telefonihääletused, kus peaks valima primitiivsete mustvalgete lahendusvariantide vahel, ehkki pronkssõduri kuju näol on meile näha vaid probleemi kui jäämäe veepealne osa. Jätkuvad jutud mingist rahva ühisarvamusest, massilisest toetusest ja rahvuslikest üleskutsetest, mllele saab netis allkirja anda, on ikka seesama rahvakoosoleku massimeeleolu, mida on ütlemata lihtne manipuleerida ühes või teises suunas ja mis reeglina annab alati otsustajaile väga halba nõu. Meedia peaks selles olukorras suutma valida kaalutletud ja aruka positsiooni, minnes vajadusel ka vastuollu masside arvamusega ja kelelgi loodud tabudega, sest tegelikult on nende taga alati mitte rahva enamiku ja demokraatia huvid, vaid kellegi üksikisiku või väikerühma väga konkreetsed ja enesekesksed ambitsioonid.

Kuulmiseni ja kuuma suve kõigile, aga ilma liiga kuumade pealkirjadeta meedias!