MEEDIAKOMMENTAAR 3. OKTOOBER 2005

Tere ja oktoobritervitused! Loodetavasti ei mõtle keegi kohe, et ma punast oktoobrit mõtlen, kui teid oktoobri alguse puhul nõnda tervitan. Meie kultuuris on ladestunud nii palju semantilisi kihte, et nii mõnestki asjast õigesti ja asjatundlikult arusaamiseks on vaja lausa õppinud semantikute abi, nagu osutab ka äsjane kõmuline punasärkide juhtum. Mida paraku on ilmselt üle tähtsustatud nagu kogu valimiseelset melu koos suuresti spekulatiivsete korruptsioonisüüdistustega.

Tõepoolest, Eestis põimub ajalugu tihedalt läbi pilaga, surmtõsised asjad üleannetu võllahuumoriga. Millegi üle väga tõsiselt otsustamine võib ise osutuda ülimalt naeruväärseks, sest meil on rikas kogemus tekstist ja alltekstist, rääkimata kontekstist või irooniast, sarkasmist ja ka eneseirooniast. Nii mõnegi ajakirjaniku ja poliitiku viimatised sügavmõttelised arutlused Eesti demokraatia sügavast kriisist võib samuti arvata kehva huumorisoone süüks.

Muide, samasse kategooriasse tuleks lugeda ka tänaste ajalehtede vandenõuteooria seoses uue kohukese reklaami seotusest keskerakonnaga. Vähegi avatud silmadega ja poliitiliselt eelarvamusvaba ajakirjanik võib leida praegu Eestist kümneid näiteid selle kohta, kuidas välisreklaami keeldu kasutavad ära ettevõtted valimiskampaaniale omaste võtetega oma reklaamide lansseerimiseks. Televisioonist olgu nimetatud vaid ühe läila limonaadi reklaami, kus Urmas Reitelmann esineb otsekui kihutuskõnet pidav poliitik üleskutsega Vali mind! Kas seda kollast reklaami tuleks pidada reformierakonna varjatud reklaamiks!? Kampaania langeb muide täpselt kokku kohalike valimiste kampaaniaga. Mina küsiks hoopis, kuidas Raadio 3 saatejuhi esinemine reklaamis sobib kokku ringhäälinguseaduse paragrahviga 15, kus otsesõnaliselt on öeldud, et telereklaamis ei tohi kasutada selle isiku häält ega kujutist, kes esineb uudistesaate diktori, saatejuhi või kommentaatorina aktuaalseid poliitilisi sündmusi ja probleeme käsitlevates saadetes.

Miks ma aga algul punasest oktoobrist kõnelesin, aga sellepärast, et näiteks ameeriklaste ja paljude teiste Hollywoodi mõju all olevate lääneriiklaste jaoks seondub see eelkõige Tom Glancy ühe menuromaaniga "Jaht Punasele Oktoobrile" ja selle põhjal vändatud kassahitist filmiga samanimelisest Nõukogude allveelaevast, peaosas Sean O'Connery, mida meiegi kommertskanaleil juba mitu korda näidatud. Sealjuures pole ma sugugi kindel, et ameerika vaataja kunagi üldse sellest aru sai, mida see "punane oktoober" õieti tähendab, sest NLKP ajalugu nad vaevalt tundsid.

Tahtsin sellega öelda, et Ameerika kultuuris on audiovisuaalsel meedial semantilise taustsüsteemi loojana tohutu tähtsus. Kui vaatate nende telekomöödia- või draamasarju, siis väga paljud naljad ja puändid baseeruvad Ameerika filmi- ja televisiooni, aga sealtkaudu ka sealse spordi ja meelelahutuse ajaloo sündmustel. Meil Eestis on seni siiski suuremalt jaolt semantiliseks aluseks olnud meie ajalugu kogu tema vastuolulisuses, aga ka eesti kirjandus, rahvaluule, kultuur laiemalt. Kus näiteks sõnad "kommunist" või "kommar" kannavad hoopis teist sisu ja tähendust kui näiteks Prantsusmaal, Soomes või Venemaal.

Paraku ameerikalik kommertskultuur tungib jõuliselt ka eesti kultuuri ning näiteks igasuguste reality show'de temaatika ja mõisted lülituvad eriti nooremate inimeste teksti ja teadvusse sama loomulikult kui keskealistel nõukogude aja nostalgia. Kui Vene ajal oli nagu öeldud tunnuslik see, et avalikul tekstil ei olnud mingit sisu, seda oli võimalik üldjuhul adekvaatselt mõista vaid allteksti tundes, seepärast ei omanud nõukogude propaganda ka reaalset mõju eesti inimeste teadvusele ega väärtushinnanguile, siis tänapäeval ründavad massikultuuri fenomenid ja sealhulgas jõhker reklaam meie kultuuri otsesihtimisega ning neid võetakse omaks kontekstiväliselt kui mingit "tõest" ja "sisulist" sõnumit.

Seepärast teeb mind murelikuks meie meedia-alase ajakirjanduse nukker olukord. Televisioonikanaleil esindab meediakriitikat vaid Ärapanija saade, ehkki teeb seda pahatihti kontekstivabalt ning ilma igasuguse eetilise sihita, lihtsalt pullitegemiseks. Raadiokanaleil on lisaks Vikerraadio meediakommentaarile ja Rahva Teenrite meediateemalistele passustele üliharva juttu mis tahes meedia sisust. Trükiallikaist suudavad ehk vaid Sirp ja kohati Eesti Ekspress tõusta suuremate üldistuste tasemele, harva tuleb ette arukaid, ehkki üksikjuhtumeil põhinevaid arvustusi ka Postimehes ja Eesti Päevalehes. Paraku väljaanded, mis justnimelt mõeldud meediaelu kajastama, annavad kõige ahtrama ja moonutatuma saagi.

Lugesin selle nädala ajakirja Nädal juhtkirjast Einar Ellermaa muret, kui ta kuulis ühel laupäeval kõigist raadio- ja telekanaleist vaid Vene tsirkuse loomade halva kohtlemise vastu suunatud kampaaniast. Miks ei ole aga seesama üha paksemaks muutuv meediaajakiri vaevunud viimaste aastate jooksul vist kordagi tõsisemalt süüvima tele- ja raadiokanaleis esitatavaisse arvestatava sisuga saadetesse? Raadios kestavad mõned rahvahariduslikud sarjad kümneid aastaid, kuid Nädal pole enamikku neist sõnagagi maininud.

Miks täidavad ka värske numbri lehekülgi vaid lood missidest, Lihtsa elu sarja infantiilsusest ja haigutama-ajava Baarimonstrumi taassünnist? Kogu numbris on ainsa esiletõstetava erandina ehk vaid Toivo Kurmetist tehtud raadiosaatega seotud asjalik kirjatükk, ehkki ka selle avaldamise tingis ilmselt vaid raadiosaate autori kõmulisus. Kui peatoimetaja Ellermaad ärritas ühel laupäeval ühe teema sage kordumine eetris, siis mind ajab iga nädal lihtsalt marru see, et ma olen sunnitud tellima ajakirja, mille sisuosa vohab vaid ajukääbikuile mõeldud temaatikast, ajakirjanduslikest pseudoväärtustest, tegeliku elu naeruväärsest matkimisest ning ka see vähene, mis meie raadio- ja telekanaleil tõesti vääriks jälgimist ja äramärkimist, vaikitakse tuimalt maha. Järelikult on meie televaatajate maitse allakäigu sügavam süü mitte sugugi rahva piiritus rumaluses, vaid elektroonilist meediat kajastava ajakirjanduse enda lootusetus ja küllap hästi kinnimakstud kommertslikkuses.

Kuulmiseni!