Tere taas! Seekordset kommentaari pean alustama väikese selgitusega. Kaks nädalat tagasi olin üsna kriitiline valimistepäeva kajastamise kohta telekanaleis. Tahaksin siinkohal õiendada siit-sealt kuuldud arvamust, nagu oleksin eriti ülekohtune olnud Eesti Televisiooni valimisstuudio suhtes. Tegelikult olin vägagi rahul saate sisuga, küll aga ootasin mõnevõrra enam selle saate vormilt. Peaaegu samu asju soovis tegelikult ka minu meediakommentaari kolleeg Andri Maimets sellelt saatelt oma Postimehe kirjutises, niisiis eelkõige enam värvikat ekraanigraafikat ning kogenud stuudioekspertide sisulisemat kasutamist.

Tegelikult viitasin oma kommentaariga pigem sellele, et ETV-l ainsa tõsiseltvõetava eestikeelse telekanalina peaks olema piisavalt ainelisi ressursse, et ka vormiliselt teha Euroopa tasemel valimissaadet, sellist, missuguseid oleme näinud juba kümmekond aastat kas või Soome telekanaleilt. Paraku, nagu tagantjärele selgus, oli seekordsegi saate teostumiseks vaja palju niiöelda mitteformaalseid kokkuleppeid mitmete ametkondadega ning tegijatelt tõelist eneseületamist, mille eest saate teostanud AK meeskond ja tema tublid abilised väärivad siirast kiitust ja imetlust. Ka kitsastes oludes suudetakse siiski anda endast parim.

Küll aga viitab nähtu tõsiasjale, et ainus tõsiseltvõetav eestikeelne telekanal on meie riigivõimu poolt jäetud üsna omapead. Seoses Ilmar Raagi lahkumisega on viimastel nädalatel palju juttu olnud sellest, et avalik-õigusliku ringhäälingu eelarve põhineb endiselt nõukogudeaegsel baasfinantseerimisel. Nii nagu pärast iseseisvuse taaskehtestamist ETV ja ER eelarve rubladest mehaaniliselt kroonideks ümber arvestati, sellisena on see püsinud pea 15 aastat, igal aastal on lisatud vaid näpuotsatäis raha, mis üldjuhul pole katnud isegi inflatsiooniga kasvanud reaalseid kulutusi. Hoolimata kahest uuest arengukavast pole riigivõim suutnud senini mõista, et tegu pole mitte mingi harjavabrikuga, vaid globaalses konkurentsis tegutseva ringhäälinguga, mille iga originaalne sisuminut maksab täna mitte sugugi vähem kui BBC-l, vaid tegelikult väikese rahvuskeele tõttu isegi palju rohkem. Ja iga eelarve pealt kokkuhoitud kroon tähendab tegelikult kümnekordset kokkuhoidu rahvuskultuuri arvelt.

Seepärast oli meeldivaks üllatuseks kultuuriminister Raivo Palmaru mure rahvusringhäälingu tuleviku pärast, mida väljendab ka oma põhiolemuses kultuuriministeeriumis ettevalmistatud rahvusringhäälingu seadus. Esimese Eesti Vabariigi aegse kultuuriministrina püüab ta aru saada avalik-õigusliku ringhäälingu erilisest rollist meediamaastikul ja rahvuskultuuri protsessis. Seepärast on eriti ülekohtune see teenimatu kriitika, mida ta eelmisel nädalal sai osaks ajalehtedelt, mille selja taga pahatihti seisavad needsamad välismaised meediamagnaadid, kelle jaoks ETV ja ER eksisteerimine ja elujõulisus on endiselt peamiseks pinnuks silmas.

Kahjuks on selle väiklase kampaaniaga liitunud ka paljud meie arukad meediainimesed, kes on kultuuriministri ettepanekuist lugenud välja vaid ühe suhteliselt teisejärgulise idee - reklaamitulude osalisest tagasitoomisest avalik-õiguslikku ringhäälingusse. Jutud sellest, et asjad reklaamiga olevat Eestis selgeks räägitud juba 10 aastat tagasi, on aga ilmne desinformatsioon. Selline otsus tehti alles kolm aastat tagasi ning sugugi mitte avalik-õigusliku ringhäälingu tulevikule, vaid erakanalite ellujäämisele mõeldes. Eelnevalt profülaktiliselt vahetades välja avalik-õiguslike ringhäälingute vastupuiklevad juhtkonnad. Tollal lubatud kompenseerivat süsteemi pole sündinud aga tänaseni. Eriti suureks kaotuseks on olnud sponsorluse tõrjumise viigilehe varjus loobumine mitmesuguste fondide ja sihtasutuste toetustest, mis on otseselt vaesustanud nii tele-, eriti aga raadioprogrammi.

Loomulikult ei tahaks keegi televaatajaist enam näha igal õhtul sadu, ja Eestis oludes paraku ülimalt banaalseid, reklaamklippe. Paraku erakanalite masstoodangut jõllitades sellest nagu nii kuskile ei pääse, ülipikad reklaamipausid tükeldavad ka väärtfilme kui nüri nuga keeduvorsti. Ent tänu reklaamitulvale on needsamad odavale masstoodangule orienteeritud erakanalid jõudnud tänaseks ülikasumisse ning nende häälekandjaks olev ajakiri TV Nädal hurjutab juba tõsiseid meediakriitikuid selle eest, et üldse juletakse kritiseerida lihtrahva meelelahutuseks mõeldud labaseid tõsielushowsid ja arulagedaid telemänge. Otsekui oleks tagasi tulnud nõukogude aeg, kui nõuti, et kunst peab kuuluma rahvale ja iga köögitüdruk võiks riiki juhtida. Just sellisele sovjetlikule mõtteviisile on orienteeritud paraku ka nende meediainimeste arusaam, kelle meelest ETV ja ER peaksid olema vaid nišikanalid ja pakkuma intellektuaalseid unejutte mingitele täpsustamata vähemustele. Ent kas ka sellistele vähemustele kui punkarid või homod või satanistid?! Jälgides näiteks erakanaleid, tundub, et Eesti tänases ühiskonnas on kõige rõhutumaks vähemuseks muutunud hoopis mõtlevad, intelligentsed inimesed.

Niisiis pole uue rahvusringhäälingu seaduse puhul üldse esmatähtis see, kust peaks võtma selle kriitilise massi ressurssi, et taastada avalik-õigusliku ringhäälingu staatus ja positsioon Eesti meediamaastikul ja rahvuskultuuris. Esmatähtis oleks aru saada, et seda kriitilist massi saavutamata jätkame vahendite raiskamist väljasureva ja marginaliseeruva meediakanali ülalpidamiseks, aidates ühtaegu kaasa meie rahvuskultuuri üldisele devalveerumisele ja kommertsialiseerumisele. Rääkimata sellest, et kui veel 5 aastat tagasi oli allaveeremise peatamiseks piisav ehk 50 miljonit ja täna ehk 100 miljonit, siis digitaalajastul ei pruugi enam ka miljardist kroonist olla küllalt. Huvitav, kas Eestis võiks kunagi leiduda poliitikuid, kes suudaksid sellest lihtsast tõest aru saada. Senine kogemus iseseisva Eesti meediapoliitikast selleks küll mingit lootust ei anna.

Kuulmiseni!