Tere taas kõnelema meediast, täna taas kord internetimeediast. Innustust selleks andis mulle Soome soliidse ajakirja Suomen Kuvalehti eelmise nädala number, kus pealkirja all Võrguviha kirjutab Jyrki Jantunen sellest, kuidas soomlastest netikirjutajad ohjeldasid Tallinki laevafirmat heitmast Soome lahte oma heitvett. Ei hakka siinkohal vaidlema selle üle, kas Tallinki laevade seni lahte lastud vesi oli ikka piisavalt puhas või mitte, sest kahtlemata poleks mul piisavalt raha kohtus käimiseks sellise firmaga, mille omanike varandus ulatub miljarditesse. Vahendan niisiis vaid seda, mida soomlased on kirjutanud. Vastutagu nemad, sest nemad teenivad ju ka minust 6 korda rohkem.

Niisiis vallandus paar nädalat tagasi, just enne Tallinki aktsiaemissiooni, millega tuuakse Eesti börsile uut lipulaeva, Soome lahe põhjakaldal meelepahakampaania selle vastu, et Tallinki laevad laskvat oma heitveed merre, kui teised samal merealal sõitvad laevafirmad viivat oma heitveed Helsingi kanalisatsiooni. Nagu Jyrki Jantunen kirjutab, kavatseb Tallink koguda aktsiaemissiooniga 200 miljonit eurot ehk siis üle 3 miljardi krooni, ja sellist rahahunnikut sooviva firma järel ei tohi ujuda pasamerd.

Jantunen tõdeb, et Tallink pole Soome lahe suurim saastaja, aga tal on tuntud elektronpostiaadressid ja interneti koduleheküljed. Kui Helsingin Sanomat oli teatanud, et Tallink pumpab oma heitvee merre, ei kogunenud keskkonnateadlikud ärritunud soomlased mitte Senati väljakule lippe ega loosungeid lehvitama, vaid koondus virtuaalses keskkonnas oma pahameelt väljendama. Tallinki hakati boikotiga ähvardama internetiportaalides, elektronpostiga ja mobiilisõnumite vahendusel. Väike revolutsioon sai neti teel teoks, võrgurahvas sai hakkama sellega, mille üle Soome lahe keskkonnakaitsekomisjon alles mõtteid vahetab - Tallink laseb nüüd oma heitveed Helsinki kanalisatsiooni.

Jyrki Jantunen tõdeb, et Tallinkist tsunamini polegi nii pikk tee, kui vahel arvatakse. Interneti arvamusportaalid ja blogid ongi rahva- või kodanikuajakirjandus, mille abil üksikud inimesed võivad teha uudiseid ja mõjutada avalikku arvamust. Aasia tsunamist teavet edastades osutus rahvameedia palju kiiremaks ja paremaks kui ametiisikute teavitustöö või vanade meediate poolt pakutav. Tallinki ja tsunami kodanikuajakirjandust ühendab ka sama eesmärk: ametiisikud ei tegutse piisavalt efektiivselt, järelikult peame meie kõik tegutsema koos ja neist tõhusamalt. Pealegi aitab niisugune meedia ka tulevikus vältida ametnikkonna ja võimude salatsemist ning probleemide mahavaikimist.

Jyrki Jantunen viitab Helsingin Sanomate peatoimetajale Janne Virkunenile, kes on öelnud, et valimistel osalemine ja hääletamine saavad peagi ajalooks. Uued elektroonsed osalemisvõimalused viivad demokraatia hoopis uuele tasandile. Nii Tallinki kui tsunami juhtum tõestavad, et internetiajakirjandus on kujunenud vägagi mõjukaks meediaks. Pole siis ime, et seda tahetakse kogu aeg kasutada ka mingi surve avaldamiseks ja avalikkuse manipuleerimiseks. Selles on oma ohud, nagu tõdeb soomlane, vahel võib manipuleerijal endal ju olla ka pask püksis.

Miks ma sellest soomlaste meediakommentaarist nii pikalt kirjutasin? Aga sellepärast, et meie justiitsminister Rein Lang on lubanud anda peatselt menetlusse internetileimi ohjeldamise ehk niinimetatud Delfi-seaduse, ka eelmise nädala Unetuse saates polemiseeriti kõvasti interneti kui meedia vastutustundlikkuse üle. Kohati on mulle hakanud tunduma, et internetti suhtumises avaldub taas kord see inimkonnale nii omane inertsus, klammerdumine niiöelda "vanade heade asjade" külge, mis tegelikult on ammu oma aja ära elanud. Kallid kuulajad, oleme astunud uue ja senistest kümneid kordi võimsama meedia - internetimeedia - ajastusse, ja selle asemel, et püüda seda vanal kombel ohjeldada ja maha suruda, peaksime püüdma loominguliselt kasutada selle uusi ja enneolematuid võimalusi inimühiskonna ja ka meie väikese Eesti elu parandamiseks.

Nagu Helsingin Sanomate peatoimetaja on öelnud, pole varsti enam küsimus selles, kas ja kuida korraldada e-valimisi ehk siis ülepea mingeid valimisi nelja aasta tagant ja koos räpase valimiskampaaniaga, vaid otsustamine siirdub täiesti uutesse demokraatia vormidesse, kui iga olulist otsust võib terve kogukond vabalt arutada ja ka selle lõpptulemust reaalajas mõjutada. Nii meie justiitsministri soov kui ka jätkuvad debatid e-valimste ümber meenutavad mulle veidi 20. sajandi alguse kutsarit, kes kimbatuses mõtles, kuhu küll kinnitada mehaanilisele hobusele ehk siis automobiilile pähe päitsed. Ehk oleks juba ka otsustajail aeg mõista, et elame 21. sajandi esimese kümnendi keskpaigas, põnevaimas muutuste ajas ning eelmise sajandi meetodite ja mõtteviisiga ei saavuta me paraku enam muud kuid vaid iseenda naeruvääristamist.

Kuulmiseni!