MEEDIAKOMMENTAAR 25. SEPTEMBER 2006

Tere päevast! See, kuidas nädalavahetuse kirglikud poliitilised sündmused möödusid Eesti elektroonilises meedias, on juba piisavalt kirjutatud tänastes ajalehtedes. Ka ajalehed ise on pühendanud palju ruumi presidendivalimiste tulemustele, andes sõna nii toetajaile kui vastastele, analüütikuile kui kriitikuile. Oma kommentaaris jätaksin need esimeste päevade hinnangud-arvamused siiski kõrvale, sest neis on liialt palju ülepaisutatud eufooriat või - vastupidi - mahasurutud viha. Objektiivsete hinnangute aeg - ka meedia tegevuse kohta eelnevail kuudel - tuleb mõne aja pärast, kui arvamused settivad ja inimeste käitumise tegelikud motiivid selguvad. Suures plaanis ei ole mul toimunu kohta viimaste reaktsioonide põhjal lisada palju muud kui oma kommentaaris kaks nädalat tagasi.

Seepärast räägiksin hoopis sellest, et hoolimata meie kohati ülepaisuvast enesekindlusest - oleme enda meelest kui mitte kogu Euroopa, siis vähemasti uue Euroopa keskpunkt, pakume isegi lähinaabriks olevale rahvale peamiselt huvi kui endine nõukogudemaa. Augustikuus ilmus tuntud soome ajakirjaniku, endise ajakirja Taide (Kunst) peatoimetaja ja nüüdse Kritiika Uudiste peatoimetaja Otso Kantokorpi järjekordne raamat sarjast Kangelasturistina Nõukogude-Eestis, mis on jätkuks tema mullu ilmunud raamatule Kangelasturistina Tallinna trammis. Eileõhtuses Yleisradio TV 1 populaarses talk-shows Arto Nybergi juhtimisel oli ta külaliseks ja jagas oma värvikaid muljeid Tallinnast ja selle niiöelda varjatud poolest - elust trammi- ja trolliliinide lõpp-peatustes, kus nõukogude aja elulaad omal, karikatuursel moel edasi elab.

Uue raamatu annotatsioonis on kirjutatud: kui olete küllalt kaua reisinud Tallinna trammidega, tasub jätkata reisi Nõukogude Eestis. Kui trammiliinid on läbi näritud, tuleks liikuda kesklinnast kaugemale. Võtkem abiks trollibussi ja põrutagem megalomaansele Lasnamäele või siis muistsest nõukogude turust tuntud kuulsale Mustamäele. Kohutavad betoonkolossid löövad kõike näinud põdragi pahviks. Aga ei tasu lasta end metsikust pealispinnast segada: kõike kandilisemagi ehitusploki see tuksub sooje südameid. kangelasturist võib taas nautida pelmeene ja head õlut. Huvitav seltskondki leidub sealt. palju sõpru leiab kangelasturist lõpuks ikkagi, kui põrutab karaokes Miljoneid roose. Soome-ugri keelte asemel oleks hea tuletada sealkandis meelde vene keele algkursuse alged.

Tegelikult on niisugune nõukogude nostalgia toonud ju kogu endise impeeriumi alale miljoneid turiste, ja miks mitte sellise mõnusa huumoriga vürtsitatud reisiraamatut Tallinna kohta võtta kui vaid sõbralikku õlalepatsutust - osakem näha oma elu palju mitmevärvilisema, kui oleme seni ise harjunud. Eesti pealinnaks pole saanud ju Brüsselit ega lõpe Tallinn ka Balti jaama taga. Tean teisigi meile ülimalt sõbralikke soomlasi, kelle jaoks Eesti ja Tallinna tõeline kütkestavus on seotud just sellega, mis teeb selle erinevaks hallist ja süsteemsest põhjamaast, kus iga samm on üheksa korda ette mõõdetud ja seda otsustavat lõikamist püütakse võimalikult kaugele tulevikku lükata. Ent nagu äsja lõppenud presidendikampaaniastki teame, võib nõukogude nostalgia ühekülgsest mustvalgest taunimisest kujuneda ka võimas semantiline relv, mis jagab meie maailma teravalt kaheks. Kui põhjamaal üheksa korda mõõdetakse, siis meil üheksa korda lõigatakse, ja siis hakatakse ehk kunagi ka mõõtma.

Aga olgu, see polnud minu kommentaari põhieesmärk. Mida tahtsin öelda? Selle selgituseks veel üks huvitav lühiintervjuu värskest Suomen Kuvalehtist, kus Helsingi ooperimaja juht Erkki Korhonen põhjendab, miks sealne rahvusooper lõpetas mullu ligi 30 miljoni kroonise kahjumiga. Üks põhjusi peituvat Tallinna naabruses, kuhu minnakse vaatama operette, aga ühtlasi täispaketina ka sisseostudele ja juuksurisse. Mullu olevat Tallinnas ooperis käinud 26 tuhat soomlast. Soome Rahvusooperil pole aga operettide väljatoomiseks raha, sest suures ooperis on palju muud ja tähtsamatki teha. Ehk alles järgmisel kevadel tuuakse taas lavale Lõbus lesk, lubab Soome Rahvusooperi juht mõrult. Noh, küllap käiakse Eestis ka ooperit ja balletti vaatamas, aga sealse ooperijuhi arvamus peegeldab selgelt, mida arvatakse meist, meie kultuurist ja konkurentsist. Ja ehkki see võib tunduda eestlasele solvavana, peaksime ehk suutma jääda iseendale vahel ka sedavõrd ausaks, et tunnistada: "Aga äkki me ise enam ei oskagi kriitiliselt selle üle mõelda, kuhu oleme jõudnud!?" Mõtlemiskoht küllap ka tulevasele presidendile.

Kuulmiseni!