MEEDIAKOMMENTAAR 24. APRILL 2006

Tere jälle! Olen sageli pidanud kogema, kuivõrd erinevad on minu põlvkonna ja minust paar-kolmkümmend aastat nooremate inimeste teadmised, kogemused, väärtushinnangud. Kohati võib meie suhtlemisel tekkida seetõttu täielik kommunikatsioonikatkestus. Kui rääkida meediast, siis tänaste paarikümneaastaste jaoks on internet iseenesestmõistetav asi nagu ka telekanalite paljusus, mitukümmend jaama raadioeetris või igast lehekioskist vastu vaatavad kümned klantskaantega ajakirjad. Rääkimata päeva- ja nädalalehtede paksusest ja pealkirjade agressiivsusest. Meediapilt on näiliselt rikas, mitmekesine ja nagu alati armastatakse korrutada - ka VABA.

Ühtaegu kogeme viimasel ajal üha sagedamini, kui tinglik on see VABADUS. Prohvet Muhamedi pilapiltide avaldamine on muutunud globaalseks tabuks, Delfit ja teisi internetiportaale sõimatakse räigete sõnadega peldikuseinaks ja nõutakse õigust sealseid anonüümseid arvajaid kohtukulli ette saata, rääkimata poliitikute suunalt kostvaist etteheidetest avalik-õigusliku meedia suunas, kes ei olevat piisavalt lojaalne valitsusele, konstruktiivne ega "avatud". Viimase väite all mõeldakse küllap avatust igale võimmehele suvalisel ajal stuudiosse marssida ja oma versiooni tõest piiramatu aja jooksul esitada.

Ajakirjandus ise tegeleb paraku üha sagedamini enesetsensuuriga või siis püüab vältida alternatiivseid käsitlusi ja hinnanguid, kohati tundub, nagu oleks avaldamiskõlbulik vaid üks ja ainus tõde teatud inimestest ja sündmustest, et meil on vaid üks lubatav maailmavaade ja üks aktsepteeritav väärtus - muidugi raha. Mille poolest selline teadlikult või alateadlikult omaks võetud igasuguseid kahtlusi ja süümepiinu mahasalgav hoiak on isenesest parem tollasest olukorrast, kui nõukogude ajal välise surve tingimustes tuli hoolega sõnu valida, et oma mõtetega siiski kuidagi lugeja, kuulaja või vaatajani jõuda. Toona kandis seetõttu tõde tihtilugu mitet uudis, kommentaar ega reportaaž ise, vaid just alltekst ja kontekst, mida tänases meedias praktiliselt ei esinegi. Kui mõiste kontekst esinebki, siis vaid suhtekorraldajate leksikas. Tekst ise aga ei pruugi enam sisaldada midagi peale banaalsete tõdemuste või primitiivsete hinnangute. Oleme saavutanud täieliku vabaduse olla hästi rumal ja mõnusalt tühine?

Niisuguseid mõtteid ajendas minus kuu aega tagasi esitletud Vello Pildi tagasihoidlikus liimköites mälestusteraamat Nooruse patud. Memuaarid seisakuaja noorteajakirja kauaaegselt peatoimetajalt, raamat, mille kaanepilt ja selles sisalduvad hallid fotodki toovad tollastele noortele nagu minulegi elavalt silme ette selle vaieldamatult kõigi aegade suurima levikuga eesti noorteajakirja. Parimail aegadel oli Nooruse tiraazh sada tuhat. Ja nagu esitlusel tõdeti, ei sunnitud ühtki nimest seda ajakirja tellima ega ostma, vastupidi, kõigile soovijaile seda ei jätkunudki. Milles siis seisnes fenomen, et too hall ning ilmselt üsna haritud ja elitaarsele lugejale suunatud ajakiri leidis siis märksa rohkem lugejaid kui tänased klantskaantega menuajakirjad kokku? Ehk oli see just too eriline kutseoskus allteksti ja konteksti kaudu tuua toonaste noorte teadvuseni neid väärtusi, mida nende oma elukeskkond ja ühiskond ei suutnud neile pakkuda!? See oli just oma alltekstilt ja kontekstilt vaba ajakirjandus.

Raamatuesitluse publik oli Mainori saalis erakordselt põnev - parteiveteranidest Vaino Väljasest ja Enn-Arno Sillarist meediamoguli Hans H. Luige ja mõne teisegi tänase eduka ärimeheni, kõigil mingi isiklik seos Noorusega. Loomulikult ei saanud selline sündmus, mis tänase vaba ajakirjanduse termineid kasutades oli endiste ja kommarite kokkutulek, mitte mingisugust kajastust meie "vabas ajakirjanduses". Sest sellised sündmused, inimesed ja mälestused on esimesed, mida tänaste ajakirjanike enesetsensuur välistab, ja märksa täielikumalt ning tõhusamalt kui kunagine Glavlit. Oli põnev kuulata tänase miljonäri Indrek Toome käsitlust sellest, kuidas tuleks meil tollesse aega ja selle ilminguisse, sealhulgas ajakirja Noorus suhtuda. Ma ei hakka seda siinkohal ümber ütlema, ehkki see oli mulle inimlikult üsna mõistetav. Mõni tänane noor ajakirjanik, kui ta oleks mingil seletamatul põhjusel kohale saabunud, oleks küllap arusaamatuses kehitanud õlgu ja küsinud, kas see on ikka toosama Toome, kes Kapole altkäemaksu pakkus?

Loomulikult on sellistes raamatutes ja meenutustes oma osa inimlikul soovil leida õigustust oma tollasele elule ja tegevusele, mille ajaloo fataalne ja sageli nii ebaõiglane arengupendel on paisanud väärtusskaala miinuspoolele. Ent sellist soovi ei tohiks siiski hukka mõista, kui täna näeme, et mõned alles kümnekonna aasta eest langetatud otsused ja tehtud teod väärivad sama tõsist taunimist ja hukkamõistu, ehkki nende sooritamisel ei saanud enam süüdistada ideoloogilist survet ega kellegi karvast kätt - ikka vaid oma rumalust, ahnust või alatust. Ja kõneldes meediast suutkem siiski seada tollane seisakuaja ajakirjandus oma iseäraliku rolli ja tänase meediaga võrreldes ehk üllatavaltki kõrge sisulise kvaliteediga meie kultuuriloos väärilisele kohale Maarahva Nädalalehe, Sakala või Päevalehe kõrvale. Ilma Nooruseta poleks tänane eesti ajakirjandus kindlasti selline nagu ta nüüd on, ega oleks ka iseseisvumise taastamine läinud nõnda intelligentselt, nagu see teoks sai. Ma usun, et Vello Pilt koos oma Nooruse kolleegidega võiks selle üle teenitult uhkust tunda, ja seda tänase ajakirandusvabaduse kiustegi.

Kuulmiseni!