Tere! Alustaksin ühest täna ilmunud meediakommentaarist. Postimehes kurdab noor reporter, et spordiuudiseid on telekanaleis vähe, eriti veel Eesti Televisioonis. Et ei jõuta ikka igasse kohta ise kohale ega tooda kogu maailma sporti teleriekraanile. Küllap võib seda kriitikat mingite parameetrite järgi pidada isegi õigustatuks, on ju tõepoolest Soome telekanaleil sporti kordades rohkem. Ja lõppes ju äsja hoki MM, mida meie telekanalid üle ei kandnudki. Ent täpselt samasugust, ehk hullematki kriitikat võiksid esitada kümnete muude alade huvilised, kes ei leia just sellest ühest oma kanalist enda fännimisala kohta piisavalt jälgitavat.

Kirglikele spordihuvilistele tuleks ühtlasi selgeks teha, et sporditemaatika on üldse üks neid veejagajaid, mis kutsub telepublikus esile kõige teravamaid poolt- ja vastureaktsioone. Nagu on tohutul hulgal kirglikke spordisõpru, eriti nooremate meesvaatajate seas, on samavõrd ka sama kirglikke vastaseid, eriti elukogenuma publiku hulgas, ning ükski kogu rahvale mõeldud tele- või raadioprogramm ei tohiks kunagi ületada sporditemaatika edastamisel teatud kriitilist piiri. See on ehk lubatav lühemate perioodide jooksul globaalsete suursündmuste nagu olümpiamängude või jalgpalli MM-i puhul. Pealegi tänases meediamaailmas on ohtralt muid võimalusi hankida oma huviala kohta spetsiifilist infot erilistelt telekanalitelt, interneti lehekülgedelt või erialalehtedest ja -ajakirjadest ning kuidagi ei saa ainsalt rahvuslikult telekanalilt nõuda nišistumist, ehkki sisukamaid ja tihedamaid spordiuudiseid küll.

Tegelikult kehtib sama soovitus ka mitme muu niiöelda suure teema kohta: liialdada ei maksa ei liialt nõudlike muusikaprogrammidega, ülipikkade stuudiovestlustega, välispoliitikaga siseelu arvel, ja kohe kindlasti mitte nn reality show-dega tänase ühiskonna reaalsete probleemide käsitlemise arvel ega kehvade ameerika filmidega inimeste tadmisi avardavate dokumentaalfilmide arvel. Ehkki kohe sama hingetõmbega lisades - üksnes rahvaharidusliku suunitlusega tele- või raadiokanal hakkab ka varsti sööma oma saba ehk siis kaotama auditooriumit meelelahutuslikumatele kanalitele.

Kui palju on kõneldud sellest, et mis mõtet on ikka Eurovisiooni lauluvõistluse taolisel kehva muusikamaitse propagandal ja gaypeol. Ent kas kujutaks keegi veel paremat viisi lähendada üksteisest eraldatud Euroopa rahvaid mentaalselt üksteisele, kummutada psühholoogilisi barjääre ja eelarvamusi. Heaks näiteks või soomlaste monsterrocki bändi Lordi äsjane võit Ateenas. Missugustest kivinenud hoiakutest, primitiivsest religioossetest tabudest, muusikalistest stereotüüpidest vabanemiseks andis see äsjane võit tõuke, küllap kogeme seda edaspidi, tegelikult ehk teadvustamatagi, et just sellest sündmusest on suhtumise muutused alguse saanud. Muusika kui ainus tõeliselt rahvusvaheline keel on selliste paradigmamuutuste sujuvaks läbiviimiseks ilmselt ka parim vahend.

Sest pange tähele, et soomlaste võit tuli 35 riigi punktidega, kusjuures 8 neist andsid maksimumi. Lähem vaatlus osutab aga, et maksimumi andnud Põhjamaad, Eesti ja veel mõni riik ei moodusta rahvaarvult kokku kui vaid mõne protsendi kogu Euroopa elanikkonnast. Tähendab, Eurovisiooni hääletussüsteem võiks vägagi hästi olla eeskujuks ka sellele, kuidas ühitada üldist üksikuga, kogu kontinendi tõekspidamisi iga üksiku riigi eripalgelisusega.

Siinkohal paralleel täiesti teiselt alalt - Eesti presidendi valimistest. Osa erakondi väidab, et just Riigikogus on rahva tahe parimini esindatud, valijameeste kogus aga saavad üksikud väiksed vallad ebaproportsionaalselt suure esindatuse. Selle peale võiks vastu küsida, kas me tahame oma maal kohaliku eripära säilitamist? Kas me tahame, et Kihnu erineks Piirissaarest või Kuressaare Kohtla-Järvest? Kas me soovime oma kodumaa teha koduks kõigile inimestele, elagu nad selle maa mis tahes nurgas!? Sellise mõtteviisi järgi oleks presidendi valimine valdade häältega kindlasti märksa demokraatlikum, täpselt samuti kui on seda Eurovisiooni hääletus, selle asemel, et hääli lauludele jagataks suurriikide rahvaarvu põhjal. Siis võidaksid ju alati Venemaa või äärmisel juhul Saksamaa.

Ja tänase kommentaari lõpuks: head meediakanalite juhid, olge väga delikaatsed pronksmehe teema käsitlemisel! Vältida tuleks kirgede üleskütmist võrdselt kummagi äärmuse poolt. Eesti rahvas, hoolimata siinsete inimeste rahvusest ei saavuta kummagi vastandliku poole üleoleku manifesteerimisega muud kui vaid emotsionaalse vastasseisu süvenemist. Ei oleks vaja avaldada lehekülgede viisi mitte just kõige adekvaatsemate inimeste üleskutseid mälestusmärkide kõrvaldamiseks ega samavõrd pateetilisi karjeid mingist suurest võidust ja fašismi hävitamisest. Võiduga võib lõppeda küll Eurovisiooni lauluvõistlus, aga mitte ükski sõda. Ka sõda mineviku pärast saab lõppeda vaid kaotusega, ja seda juba siin ja täna! Mõelge sellele, kõik vastutustundlikud ajakirjanikud!

Kuulmiseni!