Meediakommentaar 22. jaanuar 2007

Tere päevast! Tänast kommentaari alustaksin väikese vabandusega Eesti Päevalehe toimetuse ees. Eelmisel esmaspäeval tegin oma Reporteritunnis, küsitledes Tartu Ülikooli rektorikandidaate, vea väites, et Jaak Aaviksoo hävitav artikkel rektorikandidaatide niinimetatud poliitilisest taustast, mis saigi ilmselt saatuslikuks Ene Ergma saamisele tema järglaseks rektori kohal, ilmus Postimehes. Ei ilmunud, vaid ilmus hoopis Eesti Päevalehes 28. detsembril.

Tõepoolest, kui Eesti rahvusülikooli rektor jääb niivõrd kummalise protseduuri tulemusena ja ülinapilt valimata, tuleb teada ka tegelikke põhjusi, mis selleni viisid, ning mitte eksida nende osas, kes sellele omalt poolt kaasa aitasid. Eesti Päevalehe asetoimetaja sellekohane meenutus minule näitab ühtlasi, kui oluliseks pidas toimetus seda artiklit rektorivalimise kontektis. Jäägu iga kuulaja järeldada, miks?

Tahaksin täna veidi jahutada kõigi meie meediakanalite päid seoses üle terve mõistuse üleshaibitud ilmateemaga. On mõistetav, et inglise viisakuse juurde kuulub kõnelda siis ilmast, kui millestki muust kõnelda tundub kuidagi ebasobiv või lihtsalt pole rääkida. Ent kas peab nädalate viisi juba detsembrikuust peale rääkima, näitama ja kirjutama üksnes meid ähvardavaist ekstreemseist ilmastikuoludest, hoiatada korduvalt lähenevate purustavate tormide eesst, ja tagantjärele pisukese piinlikkusetundega tõdema, et mingit tõsist tormi ei tulnudki!? Aga kui see ultimatiivne torm ükskord meid siiski lähiajal tabab, kas usub siis enam ükski lugeja, kuulaja või vaataja, et just SEE torm on tõesti ohtlik!?

Ajakirjanduse ülesanne ei ole mängida ebateadliku ja otse öeldes paanikale alti rahvaosa hirmudega ega üles kütta infantiilsete mehepoegade lapsikust uudishimust lähtuvaid adrenaliiniotsinguid. Ajakirjanduse ülesanne on anda vaid objektiivset ja reserveeritud informatsiooni tõelistest ilmastikuoludest, toetudes objektiivsetele, teaduslikele prognoosidele, mis on täna Eestiski kättesaadavad.

Julgen väita, et laiemas plaanis pole Eesti ilmastikuolud viimaste aastakümnete jooksul tegelikult muutunudki keerulisemaks. Vanasti, veel Vene ajalgi, taluti siinsel mereäärsel maastikul neid niinimetatud torme, kuid seda tehti eestilikult stoilise rahuga. Aeg oli teine, kuid ka inimesed ilmselt realistlikumad ega igast järgmisest tuulepuhangust ei püütud teha tänaste sensatsiooni-iharate meediakanalite eeskujul mingeid rahvuslikke katastroofe. Kuskil murdus mõni puu, mida näitas Aktuaalne Kaamera, mõnikümmend maja jäi mõneks tunniks elektrita, millest kirjutas Õhtuleht, praamiühenduses esines katkestusi, teatasid Eesti Raadio uudised jne.

Probleem on ju tegelikult hoopis mujal. Kui mingid ranna-alad on paar tundi või kauemgi üle ujutatud või elekter katkeb, siis ei maksa süüdistada selles ilma, sellele peaksid mõtlema eelkõige need inimesed, kes oma elamise või ettevõtted on ettevaatamatult ja tervet mõistust eirates sellistesse kohtadesse rajanud, kus need ohud on alati olnud reaalsed. Kes pole veel aru saanud, et me elame sama hästi kui maailmamere ääres, mille pind võib tõusta aegajalt 2-3 meetrit üle Kroonlinna nulli. Ja sinna pole absoluutselt mitte midagi parata. Ent kogu rahvas ei pea nädalast nädalasse elama meediakanalite loodud stressi surves. Eriti veel seetõttu, et kommertskanalid müüvad selle hirmu varjul mingite firmade banaalseid reklaamteateid. See aga on juba küüniline.

Lõpuks tahaksin kiita meie suuri ajalehti, et nad annavad üha rohkem ruumi ka lugejate kirjadele. Ja mitte üksnes toimetuse peasuuna järgi välja valitud vastukajadele. On selliste kirjaveergude avaldamine ju kogu maailmas kvaliteetajakirjanduse üks olulisimaid tunnuseid, mis osutab, et toimetus arvestab oma lugejatega. Kui seni harrastas sellist tagasisidet korra nädalas vaid Eesti Päevaleht, siis nüüd võttis samavõrd positiivse hoiaku ka Postimees. Ühtlasi lahutas Postimees nädalavahetuse kollase lisalehe Arter otsustavalt tõsisemast ajakirjanduslikust osast, luues AK-nimelise vahelehe laupäevase numbri juurde. Viimane võimaldab avaldada ka selliseid kirjutisi, mida tasub tõesti süvenenult lugeda, mitte üksnes neist vaid pilku üle libistades mühatada. Sellised muutused osutavad õnneks, et meie meediakriitikute aastatepikkune töö hakkab lõpuks vilja kandma ning Eesti trükimeedia võtab ükskord omaks Euroopa kvaliteetajakirjanduse põhimõtted. Jääme lootma, et see pole vaid ajutine meeleolumuutus! Kuulmiseni!