MEEDIAKOMMENTAAR 21. APRILL 2008

Tere jälle! kevad on käes, kolmapäeval on jüripäev, päev, mil sulased said otsida uut peremeest. Tänases Eesti meediamaailmas tundub küll, et sulaseid vahetatakse meil pidevalt. Kui analüüsida, missuguse kiirusega viimastel kuudel on suured meediaorganisatsioonid vahetanud oma juhte ja olulisi tegijaid, jääb kohati mulje, et toimetused on kaotamas pead. Aga sellest ei tahtnud ma täna pikemalt kõnelda, vaid hoopis sukelduda väga põhimõttelisse massikommunikatsiooni arengu teemalisse arutlusse.

Nimelt väidetakse meiegi meedias viimastel aastatel üha sagedamini, et ajalehed kohe-kohe kaovad ja neid asendavad internetis levivad online-väljaanded, et üleüldse on läbi püsivate, lõplike meediakanalite aeg, selliste, mis hõlmasid elanikkonna suuri klastreid, ühiskonda või keelerühmi tervikuna. Uus ajastu olevat nišimeedia, blogide ja kommunikatsiooni atomiseerumise aeg. Et tulevik olevat pidevalt muutuva sõnumivoo, mitte integreeriva meedia aeg.

Sellised väited tunduvad minu jaoks mitte ainult rumalad, vaid ilmselt ka osaliselt teadlikult pahatahtlikud, kellegi isikliku kasu taotlemise huvidest tingitud. Inimkond püsib sellisena, vaid siis, kui ta on sotsiaalselt sidustunud, riigid ja rahvad vajavad tegelikult üha rohkem ühiseid sõnumeid, vajavad meediaid, mis ühendavad, mitte ei lahuta. Vaadake või islamimaailams toimuvat, kus on seal sõnumite killustumine, arvamuste fragmentaarsus, pürgimuste võitlus?

Arvamus, et telekanalite pilv või kümned tuhanded isikublogid asendavad meedias sootsiumeid ühendavaid päevalehti või, mis veel olulisem, rahvusi ja riike defineerivat ja identitseerivat avalikõiguslikku meediat, on kindlasti kellegi hämar soovunelm või lihtsalt haiglane luul, aga tegelikkusega pole sellistel uskumustel nagu nii mingit pistmist.

Läheksime veidi ajaloos tagasi ja küsiksime, miks hakati raamatuid omal ajal trükkima. Ikka selleks, et piibel saaks kättesaadavaks kõigile kristlastele. Raamat sündis ühendamaks, mitte eristamaks.Trükikunst, hiljem ajalehed ja televisioon pole tekkinud ega loodud selleks, et inimesi üksteisest lahutada, vaid selleks, et neid võimalikult suurteks rühmadeks ühendada, luua neile ühiselt atsepteeritavaid väärtusi, andes neile ainet ühisteks, kõiki puudutavaiks diskussioonideks, kujundades igale üksikule inimesele võimalust samastumiseks millegi suuremaga ja peletamaks tunnet sellest, et ollakse jäänud üksi.

Ka internet ja online-väljaanded ning tänaseks nii sageli hosiannana jutlustatav WEB 2.0 on deklareerinud, et inimesed võivad nende abil luua uusi mitteformaalseid võrgustikke ja sotsiaalseid kogukondi üle oma rahvuse ja riikide piiride. Ent teisalt me näeme, et ükski neist võrgustikest pole kujunenud globaalselt valdavaks, pigem vastupidi, tegelikku maailma elukäiku suunavaks, pole haaranud ka kuigivõrd märkimisväärset osa võrguavarustes liikuvaist miljardeist inimestest.

See viitab ühemõtteliselt sellele, et inimesed vajavad sidestumiseks endiselt mingit selgemat, püsivamat, turvalisemat kanalit, üheselt mõistetavat keskkonda, näiteks massimeediat ühistunde loomiseks, ja seda pakub pigem traditsiooniline ajakirjandus, sealhulgas mingitki stabiilsust tagavad paberlehed, kui internetiavaruses tegutsevad pidevalt teisenevad ja haaramatud kommunikatsioonivormid. Pigem ühine rahvuskultuur oma traditsioonilistes vormides kui pool- või pidginkeelselt angloameerikalik ja valdavalt ka väiklaselt anonüümne võrgusootsium. Pigem reaalsed, meie seas liikuvad lihast ja verest arvamusliidrid, kellega meil on mingi füüsiline suhe, kui blogipäevikute imaginaarsed Kurva Kuju Rüütlid, kes võivad tegelikkuses olla vaid puhtad bitikimäärid.