Ent millalgi nädala keskpaigas sugenes sellesse temaatikasse minu jaoks häirivaid ja arusaamatuid noote. Riiklike matuste päeva väljakuulutamise järel ilmusid peamiselt ajalehtedesse pikad spekulatsioonid selle üle, missugused riigijuhid või kroonitud pead võiksid saabuda eelseisvatele matustele. Kust selline informatsioon pärines ning mis eesmärgiga seda publitseeriti, jääb mulle suisa mõistmatuks. Ja siis need arutlused selle üle, kas ikka lennujaam suudab kõiki saabujaid vastu võtta või peab lennukeid parkima Helsingisse või Tartusse. Miks me ei võiks oodata niikaua, kuni on olemas ametlik teave suurmeest ära saatma saabuvate teiste riikide esindajate kohta!? Ja kas ühe või teise hertsogi staatusel või lennukite parkimisplatsi asukohal on sel puhul mingit tähtsust!?

Mõelgem oma lähedaste, oma vanemate matustele, kas keegi meist oleks söandanud kiirustama avalikult kuulutama, et mõni kuulus minister või eriti rikas miljonär võib-olla saabub ärasaatmisele?! Ühtaegu on matusekomisjon kinnitanud, et alati lähtutakse lahkunu omaste soovidest. Ilmselt mõningate ajakirjandusväljaannete sellest siiski reeglina ei lähtu. Ent spekuleeritud on isegi presidendi matmiskoha ümber, ja selle üle, kas mõni Metsakalmistule maetud punane tegelane ikka passib tema naabrusse. Puudub veel, et oleks hakatud pakkuma ka järelhüüdjate kandidatuure ja leinalaule.

Lein saab olla kas siiras, inimlik ja harras, või lihtsalt tühine formaalsus, kombetäitmine, vahel isegi ettekääne tegelemaks hoopis muude asjadega. Meiegi meedias järgnesid mitmel tasemel ettepanekud lahkunu mälestuse jäädvustamiseks: ausammaste püstitamiseks, väljakute, sadamate ja lennuväljade ümbernimetamiseks. Küllap algselt heast tahtest kantuna kukkusid need välja lapsikutena, vaid tühise meediakära tekitamisena, kuni selliste hääletuste korraldamiseni, kumb on siiski etem, kas Meri-nimeline meresadam või õhusadam. Veeruruumi ja saateaega andis sellega täita küll ohtralt, ikka seda ruumi ekraanilt ja lehekülgedelt tulvava reklaami vahel, mille vool ei katkenud muide ka ametlikul leinapäeval. Ühtlasi meenutas selline kampaania mulle pigem ühte teist aega ja teist riiki, kus ausammastega hakati tegelema juba ammu enne, kui rahvas oli jõudnud riigijuhti viimsele teekonnalegi saata.

Omaette arutelu vääriksid kas otsesemad või kaudsemad katsed kasutada seda kurba sündmust päevapoliitikas, Eestis hoogu koguvas presidendivalimiskampaanias. Ühest telekanalist juhtusin nägema sellistki poliitikute arutelu, milles asuti seda kurba sündmust üsna varjamatult kasutama tänase päeva poliitilise võitluse kontekstis, tehes varjamatuid vihjeid ka meie tänase presidentuuri võimekuse suunas.

Samal moel võiks hinnata Eesti Ekspressis ilmunud anekdootlikku publikatsiooni kurva teate saabumise hommikul telemajas aset leidnud kohtumise üsna suvalise interpretatsiooniga, aga sellel ma pikemalt ei peatuks, sest ülikoolikaaslane Peeter Olesk on sellele juhtumile oma Postimehe kommentaaris andnud väga selge ja karmi hinnangu. Lisaks olgu sobimatuna nimetatud lugu tänase presidendi lapselapse kolme nädala tagusest väidetavast ja provokatsiooniks osutuda võivast õllejoomisest linnatänaval, mis seegi sukeldus meediasse just leinaajal, ja küllap sugugi mitte juhuslikult.

Ühinen kõigi tunnustavate sõnadega president Lennart Mere elule ja tööle, talle kui isikule, kui riigijuhile ja riigimehele, mis on viimastel päevadel välja öeldud. Ent tuletaksin siiski meelde, et eesti rahva jaoks oli ta eelkõige meie riigi demokraatlikult valitud president, meie demokraatia võrdkuju. Sellisena teda hea sõnaga meenutada on meist igaühe patriootlik kohustus, ja seda ka subjektiivseist hinnanguist hoolimata. Seda valusam on tunnetada, et paljude nende jaoks, kes nüüd sõnades väljendavad oma mälestust president Meri kui meie riigi võrdkuju suhtes, ei leidu vähemasti kombekat ja väärikalt reserveeritud hoiakut meie riigi tänase liidri suhtes, piirdugu see või lihtsalt vaikimisega. President Meri ei saa sellisele suhtumisele küll enam anda hinnangut, kuid ma usun, et tema legendaarne ütlus "Tule taevas appi!" oleks ka nüüd päevakohane.

Kuulmiseni!