Tere kuulama selle kevade viimast meediakommentaari! Täna tahaksin mõtiskleda pisut selle üle, kes on avaliku elu tegelane ning missugused on tema privaatsuse piirid, mida ei tohiks eetiliselt käituv ajakirjanik kunagi ületada.

Olgu kohe lisatud, et Eesti Ajakirjanike Liidu põhikiri kõneleb ühest teisest dokumendist, nimelt Rahvusvahelise Ajakirjanike Liidu deklaratsioonist ajakirjanike käitumispõhimõtete kohta, mis ei sisalda sellist mõistet ega eritle objekte, keda ajakirjanik käsitleb, igatahes mitte neisse suhtumise eetiliste kriteeriumidest lähtuvalt. Seal on öeldud nõnda: "Ajakirjanik kasutab vaid ausaid võtteid uudiste, piltide ja dokumentide kättesaamiseks." Talle pannakse südamele, et meedia kaudu võimendub alati diskrimineerimisoht ja oma tegevusega püüab aus ajakirjanik vältida seda, ka näiteks poliitilistel arvamustel põhineva diskrimineerimise võimalust.

Eesti seadusandluses esineb avaliku tegelase mõiste reklaamiseaduses, milles defineeritakse ja taunitakse avaliku elu tegelasi nii kange ja lahja alkoholi kui ravimite reklaamijana. Alkoholi puhul on avaliku elu tegelasteks "filmi-, televisiooni-, meelelahutus-, spordi- või mõne teise avaliku elu tegelased", ravimite puhul mainitakse nende kõrval "tuntud arste või teadlasi", mõlemal juhul ka "joonis- ja nukufilmitegelasi". Jääb pisut arusaamatuks, kas arstid ja teadlased koos Buratino ja Potsajatajaga on siis ka avaliku elu tegelased või sobib selliseks vaid näiteks Jan Uuspõld, kes ei tohi tarbijakaitsjate otsuse kohaselt enam viina reklaamida. Huvitav, kas mõni arst või teadlane tohib?!

Viimaste aegade ajakirjandusest leiame selliseid väiteid, et "kõige ebapopulaarsem avaliku elu tegelane on Juhan Parts", et avaliku elu tegelased on Mart Sander, Mart Mardisalu, et Kivisildnik on väljaspool luulet avaliku elu tegelane", aga ka näiteks aasta isaks saanud Järvamaa talumees või suisa Jeesus Kristus on avaliku elu tegelased. Ühtaegu aga kinnitab Tõnis Kahu viimases "Eesti Ekspressis": "Michael Jackson ei ole "avaliku elu tegelane". Ta on staar, seega hoopis midagi muud. Muidugi, neid kaht samastatakse triviaalse järjekindlusega kogu aeg, ent siiski – Jackson ei ela staarina avalikku, vaid unikaalselt varjatud elu." See on väga väärtuslik tähelepanek, mida tahaksin igati toetada.

Eriti lõdva määratluse avaliku elu tegelase kohta leidsin aga koguni Riigikogu koduleheküljelt, kus pressiteenistus teatab sellest, et Riigikogu esimees Ene Ergma on üle andnud Teenäitaja aunimetuse, seal piiritletakse avaliku elu tegelaste ringi nõnda: "Teenäitajaks võib olla avaliku elu tegelane (poliitik, loomeinimene, haritlane, arvamusliider, ettevõtja, ajakirjanik jne)..." Pange tähele, praktiliselt kõiki meid hõlmav loend jääb pealegi avatuks, nõnda võib keda tahes tõlgendada avaliku elu tegelasena ja ajakirjanduse põhjendatud tähelepanu ja kriitika objektina.

Sellistes määratlustes on minu arust peidus väga suur ja meie põhiseadusega vastuolus olev oht. Igapäevases õiguspraktikas rõhume me järjekindlalt ja ehk isegi ülemäära andmekaitseseadusele ning inimeste eraelu puutumatusele. Teise käega antakse aga ajakirjandusele praktiliselt piiramatu õigus urgitseda kõigi meie eraelus, teha selle põhjal endale vajalikke, ilmselt eelkõige väljaannete ja saadete müüki edendavaid järeldusi ehk siis teenida omanikele meie arvelt kasumit. Viimastel meediakonverentsidel on ka meie autoriteetseimad ajakirjandusteoreetikud hakanud üsna ohtlikult kõnelema sellest, et meedia on midagi muud kui ajakirjandus. Sellise mööndusega võetakse meedialt tegelikult igasugune vastutus eetilise käitumise eest.

Tabavalt on kujunenud absurdset olukorda avaliku elu tegelaste ümber kirjeldanud ühes oma essees Tartu Ülikooli semiootikatudeng Sigrid Sõerunurk analüüsides Erki Noolest eesti meedias kujundatud müüti: "Müütilist isikut iseloomustab ka see, et kuigi juba ammu on ta ajakirjanduse mõistes avaliku elu tegelane, on ta sealt edasi muutunud nö rahva omandiks." Ajakirjandus ei tee enam vahet tavaliste inimeste ja niinimetatud avaliku elu tegelaste vahel, viimased on aga omakorda kaotanud vähimagi eraelulise kaitse, neid võib kohelda kui poksikotti. Ilmekalt tõestab seda näiteks eelmisel sügisel paisunud skandaalimull Aivar Pohlaku perekonna ümber, millesse kisti ka abikaasade lapsed ja muu lähikond, kellel polnud avaliku huvi seisukohast üldse mingit tähendust ega süüd.

Mida öelda lõpetuseks? Püüan seda probleemi seletada oma isiku kaudu. Ehkki ma esinen eetris kommentaaridega ja juhin raadiosaateid, ei luba ma mingil tingimusel ennast nimetada avaliku elu tegelaseks, sest see, mida ma teen on ainult minu töö. Kõik muu ei pälvi mingit avalikku huvi ega soovi ma seda vähimalgi määral. Ma ei tee oma ajakirjanikutööd mitte avalikkuse tähelepanu pööramiseks oma isikule, vaid oma sõnumile.

Just sama loogikaga tuleks käsitleda ka kõiki poliitikuid, loomeinimesi, sportlasi ja teisi, keda aegajalt tahetakse vägisi teha avaliku elu tegelasteks. Iga inimese, iga ajakirjandusliku objekti puhul tuleks selget vahet teha, mida nad teevad seoses oma töö ja avaliku rolliga, missugused on nende arvamused ja seisukohad just sellest lähtuvalt ning kus nad ületavad selle vaistlikult tunnetatava piiri ning ise vabatahtlikult väljuvad oma kaitstud privaatsest ruumist.

Ent niikaua, kui nad seda ise teinud pole, ei tohi nende eraelulisse sfääri karistamatult tungida ega nende kui subjektide vabadust piirata. Ning kõige otsustavamalt tuleb võidelda selle vastu, et niinimetatud meedial oleksid selleks mingid suuremad õigused, kui on seni olnud eetilisel ajakirjandusel. Eesti politsei koduleheküljelt leidsin lause: "Ilmsete joobetunnustega avaliku elu tegelane kavatseb autorooli istuda." Küllap see on kvintessents absurdsusest, milleni meie ajakirjanduses vahel jõutakse. Nagu oleks purjus prominent rooli taga kuidagi erinev tavalisest roolijoodikust.

Kuulmiseni ja privaatset suve meile kõigile!