MEEDIAKOMMENTAAR 18. SEPTEMBER

Tere ja asjalikku uut töönädalat!

Septembri algul on mitmes meediakriitilises kirjutises Kanal 2 Ärapanija saatele ette heidetud, et see olevat kaotanud oma esialgse sära. 6. septembril imestas Liivi Šein Eesti Päevalehes, miks Juur ja Oja mõjuvad kuidagi närtsinutena, miks Juur üha avameelsemalt mõnitab inimesi ja Oja omakorda on kohati lausa "rivitult". Vaimustust pole märgata olnud ka mujal ilmunud arvamusavaldustest uue hooaja Ärapanija kohta. See lausa sundis leidma pühapäeva õhtul kolmveerand tundi aega, et ise veenduda selles, kas kunagi minultki üsna kõvasti kiita saanud meediaaineline naljasaade on tõesti minetanud oma kunagise löövuse ja teravmeelsuse.

Reklaamikanalite jälgimine on minu jaoks tegelikult tõsine kannatus, mida püüan maksimaalselt vältida, sest lisaks mind huvitavale programmile või filmile pean neist kanaleist vaadates vähemasti osaliselt ära vaatama ka üha tobedamaks ja pikemaks muutuvad reklaamipausid. Lisaks oli pühapäeval samal ajal eetris Aktuaalne Kaamera, kus kommenteeriti Saksamaa valimistulemusi, mis pakkusid mulle tegelikult märksa suuremat huvi kui Ärapanija, rääkimata muidugi reklaamipausidest. Ent kui juba kord oled valinud meediakriitiku tänamatu rolli, tuleb ära kannatada ka need tonnid sõklaid, mille seast tuleb mõnda tera otsida. Siiski hilinesin Ärapanija kolmanda vaatuse algusse ega kuulnud, miks kultuuriminister Raivo Palmaru ütlus digitaaltelevisiooni kohta üldse jutuks tuli.

Mida öelda saate üldmulje kohta!? Iseenesest on ju ütlemata tore, et meil üldse üks taoline huumorisaade eetris on, mille intellektuaalne tase mäekõrguselt ületab näiteks äsja silma hakanud Kitsa kinga säästutuuri (kus muide Peeter Ojast on tehtud täielik tola) või muude avaõhutobeduste salvestuste naljanivosid. Ärapanija ei püüa ilmtingimata massimaitsele vastu tulla ning jääb oma kohatiste absurdimaiguliste naljadega siiski lõppkokkuvõttes üsna intelligentseks ja seetõttu ka nauditavaks erandiks. Kohati on märgata isegi soovi irriteerida massimaitset, näiteks viimases saates Mart Juure eksalteeritud hüüatuse puhul Mustamäe parditiigi kohta, kus ta vänged sõnad ei mõjunud rõvedusena, vaid peene irooniana lihtsa televaataja üle, viimase silme ette peegli seadmisena.

Kuna mind huvitas eelkõige see osa saatest, mis põhines konkreetseil meediapublikatsioonidel, siis esile võiks tõsta Maalehe telekavas ilmunud lihtsalt trükiveal põhinevat ETV kavateadet Homne kava ja porno, mille üle arutlemine paraku haakus liialt konkurentkanali ehk ETV ohjeldamatu pilamisega, ja seetõttu muutus lõpuks banaalseks. Üldse peab ütlema, et Juhan Paadamit ja ETV teemat ekspluateeriti saates kohatult palju, selles oli tõesti juba tunda pahatahtliku ärapanemise mekki. Pealegi oli kõmuajakirjandus seda teemat juba üliagaralt valgustanud ning Juur ja Oja ei suutnud lisada mingit omapoolset vaatenurka ega ka eristuda Kanal 2 ametlikust positsioonist. Kogu sellel lool oli nõnda tellitud pila maik.

Häid leide oli siiski veel, näiteks Siim Kallasega sarnase Saksa poliitiku plakat või Kesknädala maotu pildiallkiri sellest, et neljasajatuhandes tallinlane oli Savisaare töövõit. Ärapanija parimate traditsioonide juurde tuldi saate lõpuosas irvitades totra Sauna Belti reklaami üle, andes eetrisse naljana elust enesest Kuku raadio saatejuhi kentsaka intervjuu Piirissaare vallavanemaga või ironiseerides SLÕhtulehe kaaneloo üle, mille teemaks see, et peaministri majast varastati Kersti Tootsi pesu. Muide, viimatimainitud loo ilmumine sellisel kujul loetavaima eesti lehe esiküljeloona on juba ise omamoodi rekord ka meie kõmuajakirjanduse üldise patoloogilise ajuvabaduse taustal.

Paraku, järelmaik Ärapanijast jäi siiski natuke kibe ja ülekohtune. Miks peaks selline meediakriitikat mõnusas tögavas stiilis viljelev saade nii selgelt sekkuma käimasolevasse valimisvõitlusse ja tegema sealjuures väga ühemõttelisi poliitilisi valikuid!? Loomulikult on ka valimisreklaamid osa meediast, kuid miks peaks sel juhul nii selgelt võtma pilkeobjektiks vaid ühe erakonna, kui samal ajal teistegi valimisplatvormid ja -reklaamid annaksid võimaluse satiiriks. Seda muide tunnistasid näiteks paar väikest, kuid teravmeelset väljavõtet isamaaliidu ja vasakpartei programmidest.

Paraku põhjendamatult ränka ja kohati lausa isiklikku sarkasmi said tunda keskerakonna reklaamides esinenud kandidaadid. Ühte väravasse löömisele viitas ka see, et aktuaalsetest poliitilistest skandaalidest käsitleti pikemalt vaid selle erakonnaga seotud prohmakaid. Nali, mida tehakse aga vihaselt või teadliku solvamise eesmärgil minetab oma inimliku sisu ja pöördub lõpuks iseenda vastu. Jääb vaid loota, et kui puhtpoliitiline temaatika järgmises Ärapanijas vaatluse alla tuleb, leitaks ka teisi ärapandavaid erakondi ja tegelasi. Ehkki, nagu juba öeldud, oleks märksa toredam ja tänuväärsem, kui Ärapanijas püsitaks siiski meediateemaliste naljade piires, mida piisab ilmselt klauemaks, ega hakataks tegema lihtsalt poliitikat. Tegu pole ju siiski tõsimeelse arvamussaatega.

Kuulmiseni!