Meediakommentaar 19. mai 2008

Tere päevast! Eelmisel esmaspäeval rääkis kolleeg Andri Maimets sügisel televaatajaid Kanal 2 ekraanil ees ootavast järjekordsest tõsielumängust "Tõehetk". Tegu on siis mänguga, kus inimestele, kes ihkavad saada miljon krooni, esitatakse mitmesuguseid isiklikke ja tema tõekspidamistega seotud küsimusi, millele peab vastama kas jaa või ei ning polügraaf ehk siis vana hea valedetektor otsustab, kas inimene rääkis ausalt tõtt või valetas.

Vaatasin ka mina Ameerika telekanali Fox saadete lühikokkuvõtteid You Tube-ist ja pean ühinema Andri arvamusega, et raske on õelamat ja üksikisikut psüühiliselt muserdavamat "meelelahutust" välja mõelda, seatakse rahahimus stuudiosse läinud inimeste ausus ja kogu nende eraelu luubi alla nende omaste ja parimate sõprade ees.

Ent minul tekkis seoses selle formaadi Eestisse toomisega teisigi küsimusi. Kuidas vastab selline saade andmekaitse seaduse nõuetele isikute delikaatsete andmete kaitsmise osas, sest küsimustele vastates (muide ette kokku leppimata küsimustele) annavad inimesed küllalt suure tõendusväärtusega vastuseid mitte ainult enda, vaid ka teiste inimeste kohta.

Kas neil on olnud kellegagi intiimsuhteid, kas nad kahtlustavad kedagi ebaseaduslikes tegudes, kas keegi on neid ahistanud jne. Rääkimata sellest, et Eesti kontekstis võib esile tõusta ka meie vastuoluline minevik. Kuidas suhtuda näiteks võimalikku küsimusse, kas te tegite koostööd välisriigi luureorganiga, ja selle põhjal selguvasse vastussse? Või näiteks: kas te varastate oma töökohaltselline küsimus on esitatud Ameerika mängus? Kas selle ülestunnistuse põhjal saaks või õieti peaks kellelegi esitama konkreetseid süüdistusi? Ma ei räägi juba kellegi seksuaalse sättumuse uurimisest või haiguste tuvastamisest.

Kuna tegu on salvestatud saatega, siis kindlasti toimetatakse neid saateid ja ka kärbitakse. Ent kelle otsusel jääb sel juhul mõni inimese elu ja tegevusega seotud fakt saatesse, millal mitte? Miks keegi stuudio töötajaist saab midagi eraelulist teada, ja missugusel kujul ta võib seda konfidentsiaalset teavet hiljem ära kasutada?

Ehkki valedetektori meetodit Eestis vähemasti süü kindlaksmääramisel ei saa täna tõendina kasutada, saab suurel ekraanil esinev inimene tahes-tahtmatult oma ülestunnistusega endale igaveseks külge süüdlase sildi, mis võib viia äraarvamatute tagajärgedeni kuni isiksuse degradeerumiseni. Kes võtab siis vastutuse nende inimese saatuse eest? Kas saadet tootev meediakanal, kes inimesele sellega põhjendamatuid kannatusi on põhjustanud, nagu võib välja lugeda ajakirjanduseetika kodoeksist!? Ja kas karistus piirdub vaid eneseregulatsiooni organi, mõne pressinõukogu tauniva otsusega!?

Tegelikult ei tahtnud ma kõnelda niivõrd "Tõehetkest", mille negatiivne mõju Eesti pisikeses ühiskonnas võib olla võrreldav psühholoogilise tuumapommi plahvatusega, tahtsin kaitsta Harju Maakohut selle eest, et tehti otsus mitte lubada ekraanile Kadri Kõusaare skandaalse kuulsusega filmi "Magnus". Loomulikult pole ma seda filmi näinud, kuid mulle piisab täiesti ka kohtu otsusest, millest selgub palju rohkem, kui on välja öeldud pressis ilmunud arvamuskirjutistest. Probleemi iva just selles ongi, et selle filmi puhul pole tegemist niivõrd kunstiteosega kui dokumentaalteose ehk ajakirjandusega, tegelike olude, sündmuste ja inimeste lavastusliku rekonstruktsiooniga tõsieluliste faktide alusel.

Kui filmi käsitleda sellest aspektist, on selge, et niisugune ajakirjanduslik teos ei tohiks tekitada põhjendamatuid kannatusi, eriti inimestele, kes niigi on kõige rohkem kannatanud, ja seepärast tuleb lugeda hagi esitaja taotlust igati põhjendatuks. Et film on leidnud hea vastuvõtu mujal maailmas, osutab vaid seda, kui vähe hoolitakse seal taustauuringuist ja siinsete inimeste võimalikest psühholoogilistest reaktsioonidest sellele filmile. Meenutab kangesti nende ameerika dokumentalistide eelmise sajandi alguse "loomingut", kes piinlikkusetundeta paljastasid põlisrahvaste algupärast elu, esitades seda koomilises, inimväärkust alandavas võtmes. Ilmselt ei lähe mitmel pool mujal eriti korda meie inimeste reaalsed kannatused, vaid ollakse nõus nautima nende steriilseks ja anonüümseks muudetud filmiversiooni.

Kunst nõuab ohvreid, kõlab lennukas lause, kuid ärgem unustagem, et see nõuab ohvreid just kunsti harrastajatelt, igal juhul mitte nende kunsti ohvreilt. Kui kunsti puhul võib veel rääkida kunstilisest kujundist, metafoorsusest, üldistusjõust jne., siis jääb küll arusaamatuks, kuidas puhta küünilise meelelahutusena mõeldud saade pälviks eetilise õigustuse. Paraku, mida rohkem õigustatakse selliseid magnuseid, küllap muudab see ka inimesi üha tuimemaks ja jõhkramaks ning sellist inimhinge lahtirebimist võetakse meilgi samasuguse lagiseva naeru saatel nagu meie suures eeskujus USA-s. Jälgides Eesti ühiskonna viimaste aastate arengut, julgen seda küll tõsiselt karta!

Kuulmiseni!