MEEDIAKOMMENTAAR
17. OKTOOBERTere ja ohh-ohh, ometi on need valimised läbi ja võib mõneks ajaks tagasi normaalse elu ja inimlike teemade juurde naasta. Tahaksin vaid loota, et valimiseelsel ajal üleskeerutatud tolm saab nüüd rahulikult maha langeda ning mitmesuguste spekulatsioonide ja manipulatsioonide asemel saame ajakirjanduse vahendusel tegelda ka meie väikest ühiskonda tegelikult mõjutavate tõsiste probleemidega. Kahtlemata on üheks neist probleemidest palju kõneldud poliitilise eetika kriis, ent olgem ausad - eetiline kriis on sama sügav mitte ainult poliitikas ja majanduses, vaid inimestevahelistes suhetes. Kui vaid mõelda koduvägivalla hirmutavaile numbritele või levivale labasusele meedia tõsielusarjades, siis oleks oma suhtumise üle vaja järele mõelda mitte ainult liidritel, vaid ka kogu eesti rahval.
Rekordiliselt
madal hääletusprotsent, mida ei parandanud loodetult just noortele inimestele mõeldud e-hääletamise võimalus, on osaliselt kindlasti ka meedia süü, mis püüdis iga skandaali võimalikult suureks ja mürgiseks puhuda, selle asemel et tegelda vähegi sisukama valimisdebatiga. Suurtest päevalehtedest oli vaid Postimees tasemel, pakkudes üldise sensatsioonivoolu kõrval ka erakondade seisukohtade tasakaalustatumaid võrdlusi. Mujal tegeldi suuresti vaid viha leegi lõkkelepuhumisega. Ei oska hinnata maakonnalehtede tööd, kuid üleriigilistes lehtedes jäi vajaka sisukatest, visioone sisaldavaid kirjutistest olgu või Tallinna arengu teemadel. Oleks juba aeg lõpetada lahmimine teede-ehitusteemaga, kui puudub igasugune nägemus Tallinna linna kui terviku edasisest arengust ning jõukam elanikkond põgeneb ümbritsevatesse valdadesse. Ja siis veel imestatakse, miks keskerakond säilitab või isegi tugevdab oma positsioone pealinnas. Tallinlastes süveneb hüljatuse ja minnalaskmise meeleolu.Elektroonilise
meedia poole pealt nägi palju vaeva vaid Eesti Raadio, mis ainsa meediakanalina üldse pakkus mingit terviklikku pilti demokraatlikust situatsioonist Eestis ja andis valijaile kuigivõrd objektiivset informatsiooni oma kaalutletud otsuse langetamiseks. Televisioonikanaleil oli pilt palju kurvem, kaasa mindi meedia üldise paanika külvamise ja ebaadekvaatsete kaklusmeeleoludega, mida kindlasti vaid rõhutas kommertskanaleilt tulvav reklaamijuga. Lõppkokkuvõttena võib öelda, et ajakirjanduse roll valimistulemuste kujunemisel on olnud kahetine. Kindlasti aitas meedia suuresti kaasa sellele, et Res Publica kaotas märgatavalt positsioone eriti suuremais linnades, sest meedia mõju on kahtlemata tuntavam linnakultuuris ja settimiseks oli piisavalt aega. Küllap oli siin oma roll ka Res Publica üldisemas langustrendis, mis nüüdseks küll on stabiliseerunud oma normaalsele, ehk muude väikeparteide toetustasemele.Ühtaegu
võib tõdeda, et keskerakonna kriitika, sealhulgas üleekspulateeritud kohukeste-teema ei kajastunud praktiliselt üldse keskerakonna valimistulemuses, küll aga võis pisut aidata isamaaliitlasi ja sotsiaaldemokraate pääseda Tallinnas, Tartus ja mõnes muuski paigas paremini pildile. Igal juhul meedia, eriti trükimeedia madal usaldusväärsus leidis taas kord tõestamist selles, et nende poolt jõuliselt lansseeritud agenda mõju jäi üsna tagaishoidlikuks, pigem süvendas, nagu juba tõdetud, üldist pettumust ja võõrandumist valimistest.Rääkides
nüüd eilsest õhtust, siis vaieldamatult oli Eesti Raadio ainsa meediakanalina tasemel ja suutis oma võimaluste piires vahendada operatiivselt ja ülevaatlikult valimistulemusi kogu Eestist. See oli suure ja tõsise töö loomulik ja teenitud tulemus. Kolleege tuleb tõesti selle eest siiralt kiita.Kuulmiseni
!