MEEDIAKOMMENTAAR 14. NOVEMBER 2005

Tere taas esmaspäevast meediakommentaari kuulama! Eelmine nädal tõi lahenduse Eesti Televisiooni juhtimiskriisile. Siinkohal veel kord edu ja meelekindlust heale kolleegile Ainar Ruussaarele, kelle muide Eesti Ajakirjanike Liit nimetas Aasta Ajakirjanikuks juba 1999. aastal. Nii et tegu on tõepoolest hea ajakirjanikuga, keda aktsepteerivad ka tema kolleegid, mitte ainult ülemused. Ainari juhitud BNS-i siseinformatsioonitoimetusest kujunes kahtlemata Eesti parim uudisteagenda tootja, ETV programmijuhina on ta aga suutnud taastada programmi tõsiseltvõetavuse ning ajakirjanduslikkuse. Loodan, et uue ametiga seotud ohter administreerimine ja rängad majandusprobleemid jätavad tal siiski aega ka koos uue programmijuhiga tegelda Eesti Televisiooni kvaliteetprogrammi elushoidmisega.

ETV ekraanil eelmisel nädalal eetris olnud Foorumi saade tõestas aga ilmekalt, et meie kultuuriministri Raivo Palmaru näol on tegemist tõelise meediaeksperdiga sellel ametikohal. Nagu olen varemgi tõdenud, ei otsusta aga Eestis vähemasti poliitilisel tasandil meediaküsimuste üle pahatihti mitte selle ala eksperdid, vaid majandusinimesed, juristid, politoloogid, kes iganes, kes paraku ei mõista üldse meedia toimimise sisemist loogikat. Ei mõista näiteks seda, et ETV ja Eesti Raadio näol on tegemist väljakujunenud kultuuri-institutsioonidega, mida ei saa niisama lihtsalt reformida, ühendada, ratsionaliseerida. Ka heade kavatsuste, suure raha, uute majade ja digitaalseadmetega võib tulemuseks siiski olla totaalne läbikukkumine, sest kõige aluseks on siiski inimesed, traditsioonid, vaimsus, mis neis meediamajades valitsevad. Sellepärast julgen loota, et mida kauem kavandatav rahvusringhäälingu loomine aega võtab ning mida rohkem toimub see rohujuure tasandi tegevuste ühendamise ja mõlema maja loomejõudude koostöö kaudu, seda parem tulemus kunagi saadakse. Ent aega kulub selleks mitte aasta ega kolm, vaid vähemalt viis või isegi kümme aastat.

Viimastel aastatel on meie meediamaastikul olnud üsna vähe tõsiseltvõetavaid uuenemisi, ehkki igasugu ajalehti ja ajakirju tuleb pidevalt juude, aga samavõrd neid ka kaob. Lähiaegadel on tulemas siiski üks vägagi oluline muutus, kui alustab ilmumist uus viiepäevane tasuta linnaleht, mis kahtlemata muudab märgatavalt lehelugemissituatsiooni Eestis. Suur osa rahvast, kes vahepeal oli ajalehetellimuste kalli hinna tõttu trükmeediast eemale peletatud, saab võimaluse ennast uudistega kurssi viia ka muul moel kui raadiot kuulates või telerit vaadates.

Ent Eesti tasuta lehe variandil on ka tõsiseid puudusi. Esiteks väljaandest kujuneb mitte anult majanduslik, vaid ka ajakirjanduslik monopol oma nišis, sest selle taga on mõlema suure trükimeediakontserni ühendatud kapital ja ideoloogia. Nii et ei maksa oodata sealt vähimatki erapooletust ei reklaamiandjate, aga veel vähem väljandjate suhtes. Õieti võiks küsida, kas selline väljaanne on üldse ajaleht ajakirjanduslikus mõttes!? Tasuta jagatav leht ahendab kindlasti ka ettetellitavate päevalehtede turgu, vähemasti Tallinnas, lisades sellega kaudselt aga veelgi kollase ajakirjanduse levikut ja mõju. Järelikult käib eesti meedia endiselt alla. Pealegi puudub Eestis sellise ajakirjanduse levitamise ainus loomulik kanal ehk metroo ning ei kujuta hästi ettegi, kuidas seda lehte praktikas levitama hakatakse, näiteks oma autoga tööle sõitvaile inimestele, kes modustavad vähemasti Tallinnas potentsiaalse lugejaskonna valdava enamiku. Mis mõtet on jagada neile hommikusi uudiseid alles õhtul, kui nad leiavad linnalehe mõne kaubanduskeskuse tuulekojast!?

Seevastu eelmisel reedel lugejateni jõudnud Äripäeva naisteajakirja Dilemma võib kindlasti hinnata uueks sõnaks eesti meedias, mis märgatavalt avardab ka meie ajakirjanduse võimalusi mõjutada reaalseid sotsiaalsid protsesse Eestis. Tegu on olemuslikult feministliku väljaandega, vastukaaluks kõigile neile ajuvabadele naisteajakrjadele, mis käsitlevad seda sugupoolt vaid mingi meeste naudinguid avardava meeldiva lisandnähtusena tänavapildis, soojätkamise ja perehoidmise vahendina, sisuliselt aga majapidamisega seotud odava tööjõuga, kellele selle eest lubatakse edvistada - end natuke maalida, lõhnastada ja kirevaisse hilpudesse rõivastada. Kui tänases Postimehes üritab Priit Pullerits väita, et meie naisteajakirjandusse pole feminism veel õnneks tunginud, siis jääb vaid ohata ühe iseenesest targa inimese niivõrd karjuva sotsiaalse ja emotsionaalse piiratuse pärast.

Äripäeva Dilemmat, milles on ka oma tagasihoidlik roll tavapärastel ilu-, moe- ja toiduteemadel, läbib siiski punase niidina orienteeritus iseseisvale, targale, otsustusvõimelisele naisele, mitte mingile blondiinile kiisukesele, kelle ainsaks eesmärgiks on meestele meeldida, tegelikul neid aga oma naiselike võludega osavalt võrgutada. Julgeksin Dilemmat nimetada esimeseks eestikeelseks ajakirjaks, mis on loodud sihtgrupi reaalseid vajadusi arvestades ja kogu ühiskonna arengut silmas pidades. Üks pisuke hirm sugenes ajakirja lugedes küll. Selles on esitletud nii suurt ja jõulist rühma eesti tegusatest naistest, kes on vaatamata meestemaailma vastuseisule otsustamise juurde läbi murdnud, et jäin kahtlema, kas suudetakse leida uuteks numbriteks piisavalt sama veenvaid portreteeritavaid. Ent lootkem, et ka uus ajakiri ise aitab kaasa Eesti senise machokeskse ärikultuuri murdmisele ja ettevõtlike naiste osatähtsus meie ühiskonnas kasvab jõudsalt. Igatahes Dilemma on minu jaoks mitte niivõrd naisteajakiri kui esimene eestikeelne arukas meesteajakiri, just sellise mõtleva mehe jaoks, kes tahab ka edaspidi sugudevahelises konkurentsis püsima jääda.

Kuulmiseni!