Meediakommentaar 140108

Tere uut töönädalat, kui uue aasta esimene kuu on jõudmas juba poole peale. Ütlen kohe, et suuremad Eesti ajalehed on kahe esimese nädala jooksul pakkunud mulle pigem positiivseid üllatusi kui ainet kriitikaks. Eelkõige muidugi seetõttu, et eelmise aasta vaikiv ajastu hakkab pisitasa ümber saama ning võimumeeste ettevõtmisi ja eelnõusid arvustatakse märksa asjalikumalt ja tarviliku teravusega.

Loomulikult peab enne andma selleks põhjuse, ja otsustajad näivad olevat oma võimutäiust kasutades tõsiselt vaeva näinud, et väga küsitavaid otsuseid teha ja nende juurde lisaks mitte just kõige targemaid põhjendusi esitada. Ent oleme varem kogenud sedagi, kui ajakirjandus ka ilmselt rumalatest otsustest ja tegudest on vahel püüdnud leida nn konstruktiivset iva, nimetades võimulolijate otsuseid küll "ebapopulaarseiks", kuid siiski mingil arusaamatul, vaid väga pühendatud inimestele teada olevail põhjustel "vajalikeks". Vajalikeks kellele?

Kui nn Pronksöö seaduseelnõu sai veel suhteliselt malbet kriitikat, mida võib hinnata ka enesetsensuuri järellainetuseks, siis töölepingu seaduseelnõu ja mõningad muud poliitilisest köögist tulnud "delikatessid" on pannud ajakirjanduse vastutustundlikuma osa tõsiselt nägu krimpsutama ning kohati revideerima ka oma seniseid paduliberaalseid tõekspidamisi. Õhus on suure vastasseisu hõngu, mis kindlasti muudab ka publiku huvi sellesama meedia vastu märksa suuremaks. Arvestades aga meie meediakanalite valdavat kasumikesksust, ühtivad nüüd ühiskonna ja meediaomanike huvid ning see võib kaasa tuua üsnagi kaalukaid tagajärgi, sealhulgas sellesama trükimeedia usaldusväärsuse tõusu.

Ma ei saa kahjuks siinkohal jätta märkimata, et kui meie meedia on nii kriitiliselt vastu võtnud töölepingu seaduseelnõu ja asunud töövõtjate ehk siis Eesti rahva valdava enamiku positsioonidele, on suhteliselt vähe antud sõna ametiühinguile. Tänapäevases kodanikuühiskonnas ei tohiks siiski mingil juhul kujuneda vastasseisu, kus ühel pool on palgasaajad üksikisikuina ja teisel pool rindejoont võim koos jõulise grupi ettevõtjatega, kelle jõud on niigi märksa suurem kui kellel tahes tööinimesel üksi võetuna.

Mind paneb hämmeldama ka see, miks tihti kõneldakse kõrgelennuliselt tööandjatest kui mingist selgest ja olulisest huvigrupist ühiskonnas, kelle huve näib praegu eelkõige kaitsvat sotsiaalministeerium (sootsium tähendab muide ühiskonda kui tervikut), aga mitte näiteks majandusministeerium. Ei maksaks siiski unustada, et suurim tööandja meie maal on endiselt Eesti riik, ülejäänud tööandjate enamik on aga üleilmsel kapitalil põhinevad suured rahvusvahelised firmad, mille siinsed juhid on tegelikult vaid globaalsete aktsiafondide hüpiknukud. Kas tõesti peaks pool miljonit Eesti palgatöötajat oma õigusi nii kangesti koomale tõmbama ja hakkama muretsema mingite USA pensionifondide või Pärsia lahe šeikide investeeringute tulususe pärast, et isegi rasedad ja väikelaste emad pole enam kaitstud ettevõtete tegevjuhtkondade käpardlikkuse või majanduslike eksiarvestuste eest!?

Kuna alguses ütlesin, et meie trükiajakirjandus on viimasel ajal pigem hea kui kehv, siis vormilisest küljest imetlen seda, kuidas uueneb Eesti Päevaleht. Tunda on nii tõsiseid otsinguid autorite maailmavaatelise skaala laiendamiseks, eelkõige aga mitmesuguste huvitavate vormi- ja kujundusvõtete kasutamist. Kui võrrelda näiteks Päevalehe Laupäevalisa, ehkki samuti tegu meelelahutusliku suplemendiga, Postimehe Arteriga, on esimeses palju rohkem leidlikkust, teravmeelsust, eksperimenteerivust kui õhukeseks reklaami- ja kõmulisaks devalveerunud Arteris. Igatahes siinkõneleja jaoks on Päevalehe lisas tähelepanu- ja lugemisväärset kordades rohkem kui Postimehe Arteris. Ent muidugi võib olla ka see minu viga, arvamusi on ju erinevaid! Head jätkuvat ajakirjandusaastat igatahes!