Meediakommentaar 11. veebruar 2008

Tere! Aeg läheb ruttu. Tänasest on päev juba ligi 9 tundi pikk, sel nädalal ootab meid ees sõbra- ehk valentinipäev, kahe nädala pärast tähistame iseseisvuspäeva. Ja ärge unustage, et elame liiggaastal, et veebruaris on seekord ka 29 päeva, nii et igasugust tähistamist kui palju. Paljut sellest kajastab ka meie ajakirjandus, sest inimühiskond on juba kord üles ehitatud ajateljele ning tänaseid asju kiputakse sageli vaatama ja hindama mineviku sündmuste prisma läbi. Küll tundub, et vahel sukeldume liialtki minevikku, unustades, et seal reaalselt midagi muuta nagu nii ei õnnestu, küll aga annab toonaste sündmuste suvaliste tõlgendustega sageli põhjendada oma tänaseid tegusid või ka teinekord varjata vigu või üsna teadlikult, enda huvides pilti toimuvast segaseks ajada.

Nõukogude ajast mäletame hästi igasuguseid aastapäevakampaaniaid, mille lehvivate lippude ja kõlavate loosungitega varjati inimeste silme eest nende elu hallust, vaesust ja vabaduse puudumist. Kangesti ei tahaks, et tänases Eestis tahaks keegi ajalugu kasutada ära oma huvides, eriti veel ebaausalt, suvaliste tõlgendustega manipuleerides või suunates näiteks meie riigi ajaloo keerukail etappidel juhtunu eest süüd oma tänastele oponentidele ja konkurentidele.

Näiteks vaibumatud üleskutsed võidelda kommunismiga, kusjuures see võitlus seatakse tänase ühiskonna ja vastasesiude konteksti, pole muud kui seesama propaganda, kohati isegi teadlikel valedel ja liialdustel põhinev. Üsna sarnast propagandat pruugiti veel paar-kolmkümmend aastat tagasi tollase režiimi ajal, andes hinnanguid Eesti Vabariigile ja tollal tegutsenud inimestele, püüdes vajutada usaldamatuse ja vaenulikkuse pitserit ühtlasi ka oma kaasaegsetele, kes olid toona elanud, tegutsenud ja silma paistnud. Või neile, kes olid nõukogude režiimi suhtes vähem või rohkem kriitilised.

Ma ei tahaks öelda, et meie tänases meedias on märkimisväärselt sellist lähimineviku ärakasutamist oma huvides, kuid kohati tundub, et mingid poliitilised jõud siiski püüavad enam rõhku asetada meie riigi tekke ja arengu erinevaile etappidele ning neid üksteisele vastandada. Loomulikult on Vabadussõja kontekstis, kui sündiv Eesti riik oli silmitsi punase ohuga idast, mida ei saa objektiivselt kuidagi nimetada demokraatlikuks revolutsiooniks, väga lihtne vastanduda lisaks Nõukogude Venele ka seda kandnud ideoloogiale - bolševismile.

Ent tulle tagasi meie taasiseseisvumise juurde, sattusime hoopis erinevasse maailma ja situatsiooni, kus hirmu tasakaal juhtis suurriikide käitumist ning meiesuguse riigi iseseisvuse taastamist ei saa enam kunagi vaadelda lihtsa vastasseisuna ega ühe ideoloogia võitlusena teisega. Ei saa konstrueerida väga selgeid rindejooni ega maalida ühte ja ainukest vaenlase kuju, ehkki seda tänagi üsna sageli värskemate sündmuste valguses püütakse. Ajakirjanduse roll selles olukorras on jääda võimalikult erapooletuks, osapooli vahendavaks, mitte üht või teist poolt valivaks ja ründavaks.

Just eri põlvkondade ajakirjanike koostöö samas toimetuses, ajakirjanduses üldse, on see pinnas, millelt võiks kasvada senisest tõetruum, konstruktiivsem, sotsiaalset sidusust tugevdav ajakirjandus. Eriti väärib see mõte laiemat kõlapinda peatse Eesti ajakirjanike järjekordse, 21. kongressi eel. On ju see liit suutnud seni üsna edukalt ühendada ajakirjanike väga erinevaid põlvkondi ja neid ka omavahel suhtlema panna, mis kahjuks pole enam reaalsus paljudes toimetustes.

Reedel tähistas Tallinna Ülikooli ajaleht oma 25. aastapäeva. Kohal olid ka kolme muu avalik-õigusliku ülikooli ajalehtede toimetajad. Kindlasti pole need ajalehed tuttavad paljudele meie kaaskodanikele, ehkki vanimad neist, Universitas Tartuensis ja Tehnikaülikooli Mente et Manu saavad järgmisel aastal juba 60-seks. Tegu on kogu Euroopa mastaabis unikaalsete väljaannetega, nagu tõdes kohtumisel osalenud Jyväskylä ülikooli kommunikatsiooni õppejõud Kaja Tampere. Ja kindlasti on need lehed täna ka mõneti vanamoodsad, kuid just see unikaalsus, eripära, on ühtlasi nende suurim väärtus, tõdes Kaja. Pealegi on neil suur potentsiaal teadusliku mõtteviisi levitajaina.

Meie ümber on palju selliseid ajakirjanduslikke nišitooteid, olgu või vallalehed või kohalikud telekanalid, mille vajalikkuses suure meedia esindajad sageli kahtlevad või neid lausa taunivad. Ent ei maksa unustada, et ajakirjanduse roll on ka luua sidet aegade vahel, tugevdada ühiskonna sotsiaalset sidusust, mis ulatuks igast üksikisikust kogu ühiskonna tasandini, viimase eest kananb meil ju suuresti hoolt Eesti Rahvusringhääling. Milleks meil muidu oma riiki vaja olekski!? Seepärast peaksid ka siin ja praegu erinevad maailmavaated, põlvkonnad, inimrühmad olema meedias piisavalt esindatud, suhtlema omavahel, üksteist ära kuulama ja üksteisega arvestama, selle asemel et tegelda isekeskis vaid vaenlaste otsimisega, kasutades selleks pealegi kahetsusväärselt kõverpeegeldusi meie ajaloost.

Kuulmiseni!