Tere taas! Sügis on käes ja minagi jätkan kõrvuti Andri Maimetsaga eesti meedia jälgimist ja kommenteerimist. Tööjaotuse järgi tegelen mina rohkem trükimeediaga ja Andri Postimehe ajakirjanikuna elektroonilise meediaga.

Selja taga on kuum suvi, mis polnud ainult ilmastiku tõttu palav, vaid täis elektrit ka sisepoliitilise olukorra pideva teravnemise tõttu. Ja eesti meedia ei jäänud sellest protsessist kõrvale, pigem on suurimad ajalehed võtnud endale aktiivse õli tulle valaja rolli. Ehk nagu varemgi on tõdetud, meie neljas võim kipub üha selgemalt mängima esimese võimu rolli. Ent nagu teame muudestki mängudest, kui tehnikat ja oskusi ei ole, siis vaid innukusest ja pealehakkamisest üksi ei piisa.

Seda kummalisem on viimasel ajal kuulata siit-sealt kostvaid etteheiteid, nagu oleks meie ajakirjandus muutunud võimu suhtes ettevaatlikumaks, et harrastatakse enesetsensuuri ja välditakse liiga teravaid hinnanguid poliitiliste isikute ja nende tegude kohta. Jah, võib-olla tõesti mõningate erakondade ja nende liidrite kohta valitakse sõnu üha hoolikamalt ja ümaramalt, vastukaaluks aga teisi kotitakse, naeruvääristatakse ja kohati sõimataksegi otse ja sõnu valimata. Jäägu kuulaja enda arvata, keda ma ühe või teise all mõtlen. Või õieti igaühe rikutuse otsustada...

Eesti ajakirjanuse maailmavaateline kallutatus pole mingi uudis ja selles osas pole ka sel aastal toimunud mingit olulist muutust. Vaevalt oleks seda lootagi, sest nagu üks mu kogenud kolleeg äsja tõdes, pole niipea loota suurtest lehetoimetustest ajakirjanike massilist astumist oma kutseliitu, sest kõigil suurlehtede ajakirjanikel läheb täna niigi hästi. Nad on selgelt rahul oma töötingimuste, eelkõige aga palgaga ning ei kipu seepärast solidariseeruma ega jagama oma magusat pirukat nendega, kes peavad toime tulema väiksemais toimetustes või vabakutselistena. Ka eesti ajakirjanduses eksisteerib ju selgelt kaks Eestit, ja seetõttu ka kaks tõde meie ümber toimuva mõtestamisel. Eks jõukus pane paika ka väärtushinnangud.

Ajakirjanikele nagu kellele tahes demokraatlikus ühiskonnas ei saa keelata maailmavaatelist kallutatust, kuid just neilt tuleb oma kutsetöös esmajoones nõuda maailmavaatelist tolerantsust. Olen ise alati olnud huvitatud ka nende inimeste arvamusest, kelle mõtteviisi ma sugugi ei jaga, sest see aitab mul paremini mõista seda, miks ma ise just nii arvan, nagu arvan. Kui inimesd liigitatakse aga a priori mustadeks ja valgeteks, edumeelseiks ja stagnantideks, lääne- või idameelseiks, siis sageli ei suudeta ka oma seisukohti enam mõistlikult, ratsionaalselt kaitsta. Selle asemele tuleb emotsionaalne hinnang ja pahatihti üksnes pime viha või sõim.

Kahe nädala pärast koguneb valimiskogu ja missugune tahes on selle lõpptulemus, eesti ühiskond on seekordsest kampaaniast kaotanud palju rohkem kui võitnud. Kelle süül, ei hakka praegu hindama. Isikute vastu suunatud totaalse kampaania käigus on avatud Pandora laegas, millest on välja pääsenud palju sellist arutut viha ja musta demagoogiat, et selle mürgitav mõju on meie ühiskonnas tuntav veel aastate pärast. Samasugusest lõhenemisest 1991. aastal päästis meid Kremli putš ja saatuslik iseseisvumisotsus. Praeguste sündmuste taustal tundub Eesti arengule mingi uue suuna andmine või üldse jätkusuutliku riigina toimimine väga raske kui mitte võimatuna. Ilmselt pole konfrontatsiooni teadlikud käivitajad, ja seda ka meedias, ise selle peale vastutustundlikult mõelnud.

Toon siinkohal vaid ühe näite selle kohta, mida Pandora laekast võib välja pääseda. Eesti Ekspressi uusvana peatoimetaja Priit Hõbemägi otsustas oma esimeses juhtkirjas sekkuda käimasolevasse presidendikampaaniasse. Talle ei saa ette heita maailmavaatelisi ega poliitilisi valikuid, sest selle nädalalehe kallutatus pole ju kunagi olnud mingi saladus. Küll aga hämmastas mind tema juhtkirjas mõiste "anakronism" kasutamine pea peale pööratud tähenduses. Teatavasti tähendab anakronism mingite sündmuste või nähtuste paigutamist väärasse ajaloolisse konteksti. Kui presidendi kantselei selgitas Arnold Rüütli kunagist allkirja ühel dokumendil, siis põhjendati seda just sellega, et see toimus konkreetsel ajal ja ajastule iseloomulikes oludes ehk siis üritas asja selgitada võimalikult historistlikult ja kiretult, mitte anakronistlikult ja emotsionaalselt. Anakronistlik oli aga pigem juhtkirjaniku hinnang toimunule, ja seda kindlasti ka seepärast, et see on antud toonastele oludele 20 aastat hiljem, kui kogu maailm on totaalselt muutunud. Aga kui ei oleks muutunud, mis siis!?

Täna möödub viis aastat New Yorgi ja Washingtoni terroriaktidest, mis muutsid oluliselt kogu maailma ja ka meediat. Kui täna kõneldakse ka meil teatavast enesetsensuurist, siis tuleks selle juuri otsida pigem globaalsetest protsessidest, mitte Eesti kohalikust mudamaadlusest, veel vähem aga mõtlevate inimeste ühiskonnakriitilistest hoiakutest tänase Eesti arengusuuna suhtes. Kas tuleks täna nimetada ka USA presidendi Bushi pikaajalist koostööd saudide, sealhulgas Osama bin Ladeni suguvõsaga "anakronismiks" ning süüdistada teda riigireetmises ja koostöös rahvavaenlastega!? Kui täna ilmuks veel 1980. aastate "Rahva Hääl", küllap leiaksime sealt just selliselt konstrueeritud süüdistusi. Kahjuks, selles mõttes pole enesetsensuur ka tänases Eestis surnud, ehkki ajalehtede nimed on muutunud.