MEEDIAKOMMENTAAR 10. APRILL 2006

Tere ja kena kevadet! Täna tahaksin kõnelda naiste emantsipatsioonist Eestis ja selle äraspidisest kajastusest eesti meedias. Viimased nädalad on andnud selles osas väga mõtlemisväärset ja vastuolulist materjali. Avalikkuses köitis laialdast tähelepanu haridusminister Mailis Repsi ilmumine eelmisel nädalal valitsuse istungile, kaasas paarinädalane tütar Elizabeth.

Alustaksime Eesti Päevalehe laupäevase repliigi tsiteerimisega: "Et haridusminister Mailis Reps ei raatsinud võtta sünnituseelset puhkust ja ruttas tööle juba mõni päev pärast tütre ilmaletoomist, paneb mitte ainult naised, vaid ka mehed taunivalt pead vangutama. Neljapäeval istus kahenädalane Elizabeth hoidjaga valitsuse istungisaali ukse taga, sellal kui emme riiki teenis. Kui sotsialismiajal said emad pärast sünnitust olla lapsega kodus vaid kuu aega, siis haridusministrile pole vaja isegi nii palju päevi. Võib-olla on tal jäänud lugemata toredad raamatud, mis räägivad ema ja lapse koosolemise rõõmust. Kui ikka pole aega lapse jaoks ja töö on seatud esikohale, siis on kangelasema mängimine naeruväärne ja mõttetu. Ajad ja kombed on muutunud." Olgu lisatud, et ka pühapäevases Raadio 2 saates "Olukorrast riigis" ironiseeris Anvar Samost minister Repsi käitumise üle just samal kombel, mida ei saa paraku hinnata teisiti kui šovinistlikuks, aga tegelikult pigem matslikuks.

Lugenud Eesti Päevalehe repliiki ja kuulnud Samosti kommentaari olin otsekoheselt öeldes sügavalt šokeeritud, tundus, et olen sattunud hoopis valesse aega ja valesse riiki. Kommentaar pärines otsekui mingilt moslemi fundamentalistilt või viktoriaanlikult moralistilt, kelle suhtumine naissoosse pärineb patriarhaalse ajastu hämarusest. Igatahes naiste valimisõigus tundub sellise kommentaari taustal juba perversse eksitusena. Kuidas on siiski võimalik, et suur päevaleht näeb oma toimetusartiklis targa ja mõjuka naise esmase funktsioonina kodus istumist ja imiku mähkmete vahetamist, selle asemel et ühitada oma kiiduväärt emadus aktiivse ja tegusa osalusega ühiskonnaelus. Rääkimata avalik-õigusliku raadio kuulatavast kommentaarisaatest.

Õnneks on Eestis ka teistsuguseid väljaandeid ja märksa enam mõtlevaid ajakirjanikke, näiteks Äripäeva naisteajakirja Dilemma toimetaja Elo Odres, kes selle ajakirja värske numbri juhtkirjas kirjutab nõnda, tsiteerin: "Kõige parem oleks, kui iga naine võiks elada, nagu ta õigeks peab. Kes tahab, on lapsega kodus kolm aastat, kes tahab ja kelle pere rahaline seis võimaldab, jääbki koduseks. Selle mängu reeglite järgi peavad need naised, kellele koduse ema roll kohe üldsegi ei sobi, saama tööle tagasi minna ühiskondlikku hukkamõistu kartmata kas või otse sünnitusmajast. Nagu haridusminister Reps. Igaühele oma, inimesed on ju erinevad."

Elo Odres ütleb välja ühe väga suure tõe, mis eesti ajakirjanikel, eriti meestel, kipub tihtilugu ununema. Meie läänemaises tsivilisatsioonis ja ka tänases eesti ühiskonnas võib igaüks käituda, nagu tahab, nii naised kui mehed, kuid kahtlemata ei tähenda see, et võib hukka mõista teiste inimeste vaba käitumist. Sõna- ja arvamusvabadus ei laiene inimõiguste vaidlustamisele, ja Eestis on üheks selliseks vääramatuks inimõiguseks meeste ja naiste võrdsus ühiskonna ees, õigus kujundada oma elu ja saatust, nagu ta õigeks peab: igaühele oma! Selles mõttes ei saa selliseid repliike, kus niisugust käitumist minister Repsile ette heidetakse, hinnata teisiti kui ühiskonnas aktsepteeritud inimõiguste eiramisena, tagasipöördumisena sellesse aega ja kultuuri, kus valitsesid hoopis teistsugused tõekspidamised ja reeglid, taunitava anakronismi või lausa ebaseaduslikuna.

Seoses sellega olin üsna pettunud eelmisel nädalal ilmunud ja internetis ühes kõige rohkem kommenteeritud arvamuskirjutises Peeter Ojalt ja ikka sellessamas Eesti Päevalehes, tsiteerin: "Minu jaoks näitab riigi tugevust pigem suhtumine oma kõige nõrgematesse alamatesse, mitte naiste rohkus juhtivatel kohtadel või ministritoolidel. Palun nimetage konkreetselt ükski valdkond, kus naissoo vähesus või puudumine on madala kvaliteedi või millegi tegematajätmise põhjuseks." Peeter Oja ajab olemuslikult segi kaks asja: inimõigused ehk naiste ja meeste võrdsuse ühiskonnas, ning sotsiaalse õigluse. Olen üsna veendunud, et me ei saavuta Eestis enne absoluutselt mingit aktsepteeritavat euroopalikku sotsiaalse õigluse taset, kui me ei saa lahti sügavale juurdunud eelarvamustest naiste ja meeste vastandlike rollide kohta, mida saab eelkõige naistele pealegi rakendada ka nende tahte vastaselt, nagu õhutab Eesti Päevalehe repliik.

Seepärast julgen kõigile kuulajaile veel kord soovitada Äripäeva naistelehte Dilemma, mis olemuslikult erineb kõigist teistest meil ilmuvatest ja sihtrühmana naisi silmas pidavatest väljaannetest. Kui ülejäänutes käsitletakse naisi endiselt kui meie ühiskonna mingit spetsiifilist vähemusrühma, keda peab küll ka kaitsma, ja ehk isegi kirevalt riidesse panema ja nägu ära värvima, ehk hellitamagi ja neile serenaade laulma, kuid inimestena, meestega võrdõiguslikeks neid ei peeta. Dilemma suhtub naistesse kui meie ühiskonna olemuslikku osasse, inimestesse selle sõna ainutähenduslikus mõttes. Miks see ei õnnestu enamikul muust eesti ajakirjandusest, jääb mu südant ikka väga tõsiselt vaevama.

Kuulmiseni!